Laupäevane Serviti euromäng slaavi klubiga jättis kahtepidi võimsa mulje. Esiteks, kui sealtkandist juba võistkond tuleb, siis on eos karta, et vanaema seinakapist väiksemat mõõtu tegelasi vaevalt et kohtab. Valdavalt on sellised aeglase loomuga, nagu seinakapid isegi. Paraku hakkas seekord kohe silma, et ZTR’i tehases on suurtele kollidele ilmselt turbod ja dünamod miskitmoodi külge monteeritud ning liikuvusega lood heal järjel. Alles mängu lõpu eel, kui kont juba nõder, maandus üks vastaste mängija mõneks ajaks põlvili põrandale. Sel hetkel võinuks Serviti omad temaga seljad kokku panna ja allajäämist kartmata mõõtu võtta. Justnagu vanaisa iga-aastasel sünnipäeval, kui pisipere entusiastlike tädide poolt keskpõrandale kamandatakse, et paneme nüüd seljad kokku ja vaatame, kes on kõvemini putru söönud ja pikemaks kasvanud…
Teisalt oli värk võimas seepärast, et pisike Serviti suutis oma tahtmise maksma panna ja koduvõidu ära võtta. Mis saab edasi ? Kas on lootust ? Lootus korduskohtumist mängima sõita kindlasti, piletidki on juba ostetud. Lootus tollest võitjana väljuda on umbes proportsioonis 50:50. Mismoodi küll, küsib spordisõber, kes on harjunud, et Servitil sellistes paarides välismängud väga hästi ei õnnestu ? Väga lihtsalt. Vaatame, mismoodi mängis ZTR eelmises ringis. Nii Türgis kui Užgorodis võideti vastaseid üsna sarnase mõõdupuuga – kuue ja seitsme väravaga. Užgorodi saamisega on neil üks igavene kammajjaa, sest Kiievisse tuleb nagunii 500 km bussiga vedrutada. Kas sealt läheb lennuk samasse Slovakkia linna, kus Serviti maandub, on üsna küsitav. Järelikult tuleb neil ilmselt ülejäänud 700 samuti bussiga liikuda ja see kokku teeb päris raske rännu. Umbes sarnase kategooria oma, kui Serviti Põlvast Užgorodi manööverdamine. Selles suhtes ollakse võrdsed. Halb uudis on omakorda see, et kui ZTR’l polnud Põlvas kaasas nende kõige resultatiivsemat meest Karamyshevi ja joonejõmmi Zotovit, siis teiseks mänguks on nad ilmselt taas kokku kruvitud, õlitatud ning valmis tööks – kaitseks ja rünnakuks. Siiski aga kõneleb viimane info, et kui isegi Zotov saadakse kombesse, siis Karamyshev oma katkiste põlvesidemetega jälgib mängu ZTR’i FB tekstiülekandest.
On’s Servitil veel parandamisruumi? Ikka, hea õnne puhul võinuks edu Põlva kohtumise järel olla palju suurem, kasvõi koguni 10 väravat. Vihastama ajavad valesöödud ja pidev ukrainlaste väravavahi tampimine võinuks hoopis olemata olla. Seda on pealtvaatajail ülimalt lihtne öelda, mängijail hoopis raskem teostada. Peame pigem tänulikkust ilmutama, et Ardo Puna tükati nii valusalt nõelas ja Eston Varusk oma tõrjeprotsendi unelmate piirini upitas. Nii ütleb ka ülemtreener, et teie pealtvaatajad panete muidugi oma mosaiigi kildudest kokku ja arvate siin ei tea mida ja kuis võinuks olla, aga käsipalli köögipoolel toimetajad (kaasa arvatud peakokk ise) teavad, et kui on plaanitud vaaritada sousti ja kartulit, tuleb suu peenikesest gurmeeroast puhtaks pühkida.
14.02.15 Põlva Serviti – ZTR Zaporozhye 24:21 (9:10)
Serviti väravaviskajad: Ardo Puna 8, Pavel Turajev 5, Kristjan Muuga 4, Henri Sillaste 3, Henri Hiiend 1, Andreas Rikken 1, Andriy Ternovy 1, Hendrik Varul 1.
Mida järeldada viskegraafikust? See on iga hinna eest tarvis veelgi laiapõhjalisemaks ajada. Kindlasti annaks näpistada Andreas Rikkeni ja Henri Hiiendi pealt üht-teist – esimene joonele palju palli ei saanud ja teisel polnud sihik kõige paremini paigas.
Kalmer Musting: “Zaporozhye ametivennad istusid peale kohtumist löödult pingiotsal, sama ajal kui meie poistega suurest rõõmust kukerpalli lasime ja hundiratast viskasime. Selge oli see, et nemad täisproffidena tulid siia lihtsat võitu vormistama ja kui see ei õnnestunud, olid kohe ninad vingus. Ma ikka püüdsin kalleid külalisi lohutada, et teil on ju kõik hästi, ainult kolmega oletegi taga ja küll kordusmängus asjad laabuvad. Aga või nad mind kuulda võtsid…
Kohtunikega jäin väga rahule, kuigi koduvilet üldse ei kuulnud. Pigem ehmatas paar esimest kaheminutilist karistust nii ära, et vahtisime mängu leedulasest komissariga tükk aega tuimalt teineteisele otsa, et mis nüüd toimuma hakkab. Edasi midagi erilist enam ei juhtunudki, nad on tegelikult vahvad vuntsid, need kohtunikud. Londoni olümpia ajast mulle tuntud-teatud šoti taadid. Ristisime nad Reinuga kohemaid Sherlock Holmesiks ja doktor Watsoniks. Jookse küll vilistasid palju ära, aga õnneks hoidsid stiili ja põhilised jooksutegijad olid nagunii ukrainlased.”
Mustingu sõnul oli palju rohkem mässamist tolle eelpool mainitud leedulasest delegaadiga. “Talle ei meeldinud üldse see, et varumeeste toolid polnud omavahel ühendatud. Tegelikult muidugi peavadki olema, sest iial ei või teada kui mina või keegi poistest millegi peale vihastab ja istumisaluse väljakule või publiku sekka lennutab. Ma ütlesin talle küll, et meil siin selliseid vandaale ei käi sellest ajast saati kui Kaunase võistkond Balti liigast loobus, aga siis rääkisin ennast kohe sisse. Nimelt luges tüüp toolid üle ja sai viisteist. Tegelikult peab olema kuusteist. Lolli peaga viskasin villast, et rohkem pole, kõik on puru. Aga ei usu, et leedukas nii peenest huumorist aru sai, nagunii mõtles deduktiivselt, et ahhaa, esitasin õige nõude seoses toolide kammitsemisega, ikkagi loobivad siin neid, kui emotsioonid üle keevad,” jutustab Kalmer mängueelsetest seiklustest. Samuti polnud üleaedsele meeltmööda kohtunikelaua paksus, laius ja pikkus, sest selle tagant jäävat pool mängu nägemata. Juhtub ikka…parimateski ühisgümnaasiumi võimlates.
