2015 aasta 46 nädala järel võib öelda, et Serviti on hiilgavas vormis. Kahju, et meie ei saa Kehra eeskujul praegu Challenge Cup’ile lülituda. Tundub, et Londoni, Šoti, Iiri ja isegi Walesi klubid oleks põlvalastele sellise vormi juures kerge saak. Mitu kuud kidunud lõbus mäng pääses paisu tagant välja mardipäeval, kui suures Mesikäpa sisehallis korraldati Tennosaare disko. Parimatele deejay’dele jääb mõnikord hämar klubiuberik kitsaks ja siis maandutakse staadionitel, halva ilma korral ka suurtes spordisaalides. Novembri keskel ongi Eestis reeglina halb ilm, seetõttu pole mõistlik Intsikurmu lauluväljakut plaani võttagi. Pealegi on Intsikurmu nüüd lõõtsmoonikute hirmuvalitsuse alla sattunud ja Peeter Änilase algatatud liikumine “Põlva lõõtsavabaks” astub alles esimesi arglikke samme.
Resident-DJ Tennosaar lubas Tartu külalised lahkesti peoperemeeste rolli asuda, mida nood loomulikult ka ära kasutasid. See käis umbes nõnda, et kummagi pooltunni esimesed 13 minutit nähti õpitud sammudega väheke vaeva, kergelt koguni pingutati. Seejärel ei tehtud muud, kui ainult vaadati, mismoodi põlvakad zumbat ja sambat, kaerjaani ja jooksupolkat vaheldumisi vihtusid. Sabrinade ja rammsteinide järgi hoogsas rütmis kulgenud puhkeõhtu lõppedes higiseid inimesi saalis polnud. See on natuke imelik, sest kui vaadata näiteks korvpallilahingut ja umbes 7-8 minuti järel läheb keegi vabaviskejoonele, nõrgub selle mehikese otsaesiselt higi ojadena – ta on arukaotuseni rassinud ja viimane vedelikutilk on läbi peanaha välja auranud.
Viimastel aegadel tihtilugu käsipallimängu komissari või siis kohtuniku rolli sattuv Maidu Patrail (vöödilises kampsunis) teab rääkida, et meistriliiga mänge on mõnus vilistada – seal on suured valged vahed sees ja intriigi tuleb ette alles kevadel. Seevastu esiliigas peab kohtunik endast maksimumi välja pigistama terve hooaja vältel, kuna võistkonnad on võrdsed ja pea igaühes leidub käsipalliveterane, lärmakaid vanamehi, kes enda õigust kohtuniku omast alati paremaks peavad. Tartu TÜ/Glassdrive – Põlva Serviti mängu kohta on Maidul lakooniline hinnang – mõttetu. Sellega nõustub ka koduleht, aga siiski pisikese mööndusega. Kui Tartu vähemalt korduskohtumises (olles nüüd Eesti ja Kogu Baltimaade absoluutse tipuga mänginud ja kogemuse võrra rikkam) võidelda võtab, end väheke higiseks ajab, vahel harva isegi kaitsesse tagasi läheb, siis sellist kolmekümnest vahet ei tule. Aga mardipäeva asjus oleme rõõmsad, et diskotki sai.
Viimsi proovis Servitit hammustada
Vähemalt sedasi serveeris oma interneti otseülekannet postimees.ee sporditoimetus. Äsja oli just ilmunud skandaalse Uruguay jalgpalluri Luis Suarese eestikeelne raamat “Piire ületades”, kus ta siis seletab, mismoodi slummist pärit jõmpsikast nii tähtis pallivõlur on saanud ja kuidas ta vahepeal vastaseid hammustada üritab.
Ja nüüd, tavalises meistriliiga mängus soovis Viimsi äkki Servitit hammustada. Keda siis täpsemalt ? Kui situatsiooni põhjalikumalt kompida, siis pole mängijate hulgas ühtegi eriti hammustamiskõlblikku. Kõik on sellised peenikesed ja vintsked ning suurt midagi hamba alla ei jää. Ainuke võimalik kandidaat oleks ehk peatreener ise, aga seda peab siis Ain Pinnonen purema. Stiili tuleb hoida…
Karge Põhjala poegadel oli sel õhtul üldse hea tähtede seis. Samal ajal Viimsi ja Servitiga võtsid Tapal mõõtu SK Tapa ja TunMan ning vastu igasuguseid ootusi kulgesid mõlemad kohtumised tasavägisel moel. “Olime algul aeglased,” tähtsustas Kalmer Musting uimerdamise suurt rolli viigiga lõppenud poolajal. Ilmselt oldi veel Tennosaare diskost ülemeelikus tujus; sündis seal ju skoorimise mitteametlik rekord. Arvati, et küll Viimsi vastu ka tuleb. Paraku on sellised arvamised sagedasti suureks julgeolekuriskiks ja napi tunniga läheb raskeks arvamist kardinaalselt muuta. Mustingu meelest polnud leegionärid mänguks üldse valmis, tundus, nagu tulnuks mehed niisama lõbusale bussireisile läbi kauni sügisese Eestimaa. Postimehe ülekande kommentaatorite imestus Romani tagasihoidliku efektiivsuse üle tundus siiras. Seevastu Andriy’d tunnustati häälekalt…ukrainlasest staarmängija lasi raskesti vallutataval Siim Patraeli väraval lausa kuuel korral hea maitsta.
Selle mängu põhjal võis Viimsi hammustamishimu veelgi kasvada ning Ain Pinnonen arvas, et kui tahtmist on, saadakse Servitile vastu küll. “Paistab, et oleme õigel teel, aga kui kaotame, pole sellest ikkagi kasu.” See on targa mehe jutt. Eestis on liiga laialt levinud jutud kasulikest kaotustest, mis jutustajate endi sõnutsi kubisevat suurepärastest kogemustest. Ärgem unustagem, et ka võidumängust saadakse neid imettegevaid kogemusi, boonuseks on punktid tabelis, auhinnarahad ja võidurõõm.
Laupäeval-pühapäeval vallutasid Mesikäpa segarahvatantsurühmad
Juuresoleval pildil on Põlva ja Kaunase rahvatantsijad võtnud asendi juba sisse, et alustada Leedus populaarset ringtantsu kandle, akordioni ja birbyne saatel. Viimane on klarnetisarnane puhkpill, millel üle-üleaedsete muusikas tähtis roll. Nii nagu meil siin on Uma Pido ja siis see suur tantsupidu Tallinnas, korraldavad leedulased meelsasti iga kahe aasta tagant Klaipedas analoogilist festivali Parbeg Laivelis. Siiski on eesti ja leedu rahvatantsud üsna erinevad ja tihtilugu lõpeb selline ühisüritus äpardusega (vaata pilti allpool).
Tormilise ja tegudeküllase nädala kulminatsiooniks saabusid Balti liiga raames Põlvasse Kaunase Granitas ja valitsev Läti meister Dobele Tenax. Mõlemil oli juba punkte kontole kogutud, Serviti passis nulli peal. Alati on kasulik sellised matšid sättida nädalalõpule, mil Mesikäpas mõni noorteturniir käimas. Siis on kindel, et tribüünid saavad tihkelt täis ja see omakorda loob laheda atmosfääri. Esimese hooga võis vahest Dobelet enam peljata, tagantjärele tarkusena saadi aga lätlastega hõlpsamini hakkama. Granitasega mängus lasti soliidseks paisunud eduseisus läbi 0:5 vastaste spurt, mis nii mõnegi arema publiku hulgast hirmuvärinatega kattis. Parema mäluga spordisõbrad mäletavad Riihimäe Cocksilt suurest edust saadud skandaalset sauna.
Kodulehe vahetus läheduses istus tribüünil teatud Eesti käsipallikantsi üks treenereist. Väga jutukas mees, kes vahetpidamata aina lobises ja valjuhäälselt ennustas nagu mõni paukson või pendli-endel. Praktiliselt iga karistusviske ja mängusituatsiooni puhul pakkus ta välja, mida see või teine Serviti mees nüüd teeb või ei tee. Tekkis sportlik huvi, kas saab vähemalt ühe ennustusega täkkesse. Sai küll. Kui mängida oli umbes minut ja Serviti kolmega ees oli, arvas mees, et kui nüüd Põlva omad ühe värava veel panevad, ongi võit samahästi kui käes. Panidki ja esimesed punktid uuenenud süsteemi järgi mängitavas Balti liigas said tabelisse.
Tegelikult oli Balti liigas vahepeal tervelt kuuenädalane paus sisse tulnud. Niimoodi võib liiga olemasolu lausa ära ununeda. Me võime ju unistada käsipallis millestki analoogsest korvpalli VTB’ga, kus Serviti Eesti meistrina mööda üüratut Venemaad ja endisi idabloki riike ringi draivib. Olenemata sellest, kas võidetakse või kaotatakse, laekub kontole iga esitusega kopsakas summa ning Põlva ja Riia lennuvälja vahel on sisse seatud transfeer, mis käsipallureid edasi-tagasi sõidutab. Bussiga ei jõuaks selliste kilometraažide juures kusagile, lendama peab tihedasti ja kaugele. On muidugi väike kartus, et sellist liigat ei sünni kunagi ja äsjakirjeldatu jääbki unistuseks. Seepärast tuleb vähemalt Balti liigat hoida kui silmatera ja igasse mängu suhtuda suure lugupidamisega.
Kalmer Musting: “Lätlased tulid hoogsalt ja võitlushimuliselt kohe peale. Ma pole tükk aega nii kiiret mängu näinudki. Aga me ise oleme ka praegu nobedad. Tasapisi hakkab põhjanaabrite juures Mario Karuse pinnale kogunenud rooste maha pudenema ja kohati näen juba ka rünnakul sellist Mariot, kelle siit omal ajal Soome laevale panin. Ilus ja hoogne käsipall mulle meeldib ning kui mehed sellist mängivad, pole ma ka kiitusega kitsi. Ardo tegi hea etteaste laupäeval, Kristjan mõlemil. Eraldi tahaksin veel esile tõsta Raiko Rudissaart ja Andreas Rikkenit ning muidugi tantsutüdrukuid. Mina ise neid ei treeni ega õpeta, ent sellest hoolimata on nad ilusad ja löövad tasemel tantsu.”
Tegelikult tundub praegu, et mängumehi Servitil jagub ja vähemalt pealtvaatajate-fännide leeris polegi õiget arusaama, milline see algviisik peaks olema. Täitsa kannataks paar võrdväärset võistkonda kokku panna. Balti liigas ei pea kaua uusi mänge ootama, juba 12-13 detsembril tulevad külla Valgevene klubid Minski Vitjaz ja Bresti Meškov ning siis saab jõulumeelolus publikule seda ilu ja kiirust taas täie raha eest demonstreerida. Igatahes parandas Serviti oma positisooni alagrupis kõvasti ja trügib vägisi edasipääsejate hulka.
Põlva Serviti – Kaunase Granitas 34:30 (20:14) – vaata pilte mängust
Ardo Puna 12 väravat, Muuga 6, Raiko Rudissaar ja Roman Aizatullov 4, Mario Karuse ja Andreas Rikken 3, Siivo Sokk ja Andrei Ternovõi 1 värav
Põlva Serviti – Dobele Tenax 41:27 (18:13) – vaata pilte mängust
Kristjan Muuga 7 väravat, Raiko Rudissaar 6, Andreas Rikken 5, Ardo Puna, Henri Sillaste ja Mario Karuse 4, Roman Aizatullov ja Siivo Sokk 3, Henri Hiiend ja Andrei Ternovõi 2 ning Tõnu Jõks 1 tabamus
Kõik ülesvõtted : Helin Potter
