“Tere,” lausub Helin Potteri foto jutumullis Kristjan Muuga kallitele külalistele Tallinna külje alt. Carl-Eric ja Roman vahivad niisama, pead laiali otsas ja ei ütle midagi. Viisakas tervituspoosis Siim Pinnonen on liigutavast vastuvõtust omakorda üllatunud. Pildid on jäädvustatud nädal tagasi meistrisarja mängu aegu, kolm päeva enne euromatši. Nädal hiljem stsenaarium kordub – taas toksitakse kolmapäeval Viimsi Tööriistamarketiga ja laupäeval Winterthuri linnameeskonnaga. Vahe on vaid selles, et omal pole tarvis kusagile sõita ja mäng kuulub karikavõistluste 1/8-finaalide hulka.
Tänu innukalt pilte klõpsivale Helinile on meil võimalus enne tähtsat mängu korraldada mitteametlik uperkuutide võistlus. Võistlejaid on kaks – Serviti tantsutüdrukud ja kujund-uperpallitajate tandem Serviti-Viimsi ühendvõistkonnast. Eks staažikamad käsipallisõbrad ole juba ammu aru saanud, et mängumeeste ja mänguvõtete osas on aastate lõikes muutusi vähe. Ikka joostake ühtemoodi, enam-vähem samad sportlased teevad oma jänesehaake ja känguruhüppeid, kukuvad nii et maailm matsatab.
Tantsutüdrukud seevastu on alailma uutes kostüümides, uute tantsude ja sütitava muusikaga. Tekib küsimus, kuidas nemad saavad aina muutuda ja värskena mõjuvaid etteasteid pakkuda…
Neid kahte uperpalli võrreldes tehnikas olulisi erinevusi tegelikult silma ei hakka. Kummalgi pildil on saavutatud tasemel turiseis ja vahend püsib hästi käes, mis on taolise distsipliini juures oluline tegur. Vahe on tegelikult selles, et tüdrukutel kulgeb toiming plaanipäraselt ja selline tagumikud-jalad taeva poole element on silmale ilus kaeda ja publikut sütitav. Mängumeeste puhul eelistaksid vähemalt treenerid, et nood jalul püsiks, mitte ei aeleks pikali põrandal. Pikutamine lööb mängutempo alla ja selili on tülikas eesmärgi ehk siis järjekordse värava suunas liikuda.
Kahjuks pole fotodele jäänud meeleolukas seik , kus Andreas Rikken juba isoleerituna ringi tuiskab. Küll on siit näha, mismoodi mängusärgi lõhkirebimise metoodika ise välja näeb. Mõni hetk hiljem saadavad kohtunikud Andrease väljakult minema, sest võistlusriie on külje pealt täies ulatuses lahti rebenenud. Mõistagi ei hakka keegi varumeeste pingil traageldama ja nõeluma. Asi käib palju lihtsamalt – suur valge teibirull lagedale, mõned tiirud ümber kõhu ja mäng võib jätkuda. Selliselt isoleerituna mängis meie joonemees muist kohtumisest ka viimati Viljandis. Hakkab traditsiooniks kujunema…
Viimsi on enne euromängu igati sobilik vastane. Tasemelt tugev, aga samas mitte üleloomulike võimetega, nii et päris ära kurnama end laupäeva eel ei pea. Seevastu viimsilaste nägudelt on lugeda, mida nad Servitiga rassimisest arvavad – see võtab keele vestile. Treenimistega alustati ilmselt hiljem kui kanged konkurendid koduliigast, kes ka eurotandril üles peavad astuma. Küll kevadel juba rohkem võhma jagub.
Üksikasjad kolmapäevase karikamängu kohta alloleval plakatil.
