Põlva Serviti on vaieldamatult uue aastasaja Eesti edukaim käsipallivõistkond. Alates milleeniumi vahetusest on meistriks tuldud 10 korda. Tolle ümmarguse ajamärgini oli Kehra kogunud juba viis võitu põlvalaste ühe vastu. Nüüdseks on seis võrdsustunud (11 kummalgi) ja viimase kümne aasta jooksul on lubatud Kehra kõrgeimale poodiumiastmele vaid kolmel korral (2009, 2012 ja 2014). Teised pole midagi saanud, kuigi Viljandi tänavu isegi soovi avaldas.
Järgmine pretsedent peitub faktis, et kuld ja hõbe on enne teada kui pronks. Selliseid asju juhtub haruharva või ei juhtu üldse. Kes osanuks mõelda, et finaaliseeria nii üürikeseks kujuneb? Mitte keegi. Miks ei saanud Viljandi oma hoogsat ja lõbusat mängu käima? Asi pole niivõrd psüühilises krambis; neid krambijutte võib vanaemale rääkida, sest vanaemadel on krambi vastu kindel abinõu. Rohukapist tuuakse välja eetripudel ja tupsutatakse hädalist kohta sellega.
Serviti retsept seisneb hoopis võimes kõik oskused ja jõuvarud vajalikuks ajaks kontsentreerida, kaitse võimsaks ja läbipääsmatuks reguleerida ja värav blokeerida. Või võtame suurte kogemustega individuaalse arenduse suure meistri Andriy Ternovy. Enamuse kevadest teda võistlemas näha ei olnud, ent kaheks kõige otsustavamaks etteasteks võttis end taas kokku ja osutus üheks Serviti liidritest. Täpselt nii nagu aasta eest. Sellise teadmise pealt on kõva tunne varsti oma tibukollasele võidusõiduautole hääled sisse lüüa ja Ukraina poole vurama pista. Kas me teda veel kunagi Serviti eest võistlemas näeme, on kahtlane, aga samas ka mitte täiesti võimatu.
Kuidas ikkagi üsna ühepoolsesse finaali selline emotsioon tekkis? Ilmselt tuleb “süüdlast” otsida ennekõike Mulgimaalt. Just nende eufoorias fännidearmee tõmbas meeleoludele täistuurid peale.
Ega siis Põlva omad saa võlgu jääda, eeskuju on nakkav. Isegi need, kes võib-olla enne arvasid, et toreduse ja vahelduse poolest võiks Viljandi ju tõesti meistriks tulla, unustasid sellise jumalavallatu mõtte niipea, kui avavile kõlanud oli. Samuti ei mäleta, et kogu Serviti pink treeneritega eesotsas niipalju kaasaelamist ja erinevaid ilmeolukordi välja oleks näidanud. Aga see on tore ja tegelikult pole ka Viljandil midagi muretseda. Marko Koks küll ütles, kui kõik läbi oli, et järgmisel aastal üritatakse ikkagi samm edasi astuda. Mida ta sellega silmas pidas; kas vähemalt ühte võitu finaalis või koguni esikohta? Samm sai ju niigi astutud ja hõbe on ikkagi midagi muud kui kolmandad-neljandad kohad.
Kolmas finaalmäng oli eriline veel sellegi poolest, et kohale hiilisid antidopingu asjamehed. Ju tundus sportlaste etteaste finaalis nii vägev, et otsustati kontollida ega kehakultuurlased ometi ülemäära mulgiputru ja suulliim manustanud ole – neid Viljandimaa ja Setomaa veerekese rahvusroogasid. Pildil on näha posti taga valvsal pilgul luuravat maadamit vöödilises ja jõumeest mustas t-särgis, kandmas hoolt selle eest, et keegi põgenema ei pääseks. Nagu dementorid Harry Potteri lugudes – armutud olendid, kes äratavad inimestes ellu nende halvimad mälestused ja seetõttu paljud inimesed minestavad. Veel kirjutab Vikipeedia dementorite kohta nõnda: nad ei tee vahet nendel, keda nad jahivad ja nendel, kes neile ette jäävad. Dementor võib imeda ohvrist kõik õnneliku välja ja lõpuks teda “suudelda”. Kui suudlus on sooritatud, ei ole ohvril enam hinge. Vot selline õudne lugu siis ilusal käsipallipeol 🙂
09.05. Põlva Serviti – Viljandi HC 29:22 (12:10)
Andriy Ternovy 6, Kristjan Muuga 5, Andreas Rikken 3, Raiko Rudissaar 3, Sergei Ljubtšenko 3, Henri Sillaste 2, Roman Aizatullov 2, Mario Karuse 2, Henri Hiiend 1, Hendrik Varul 1, Sander Sarapuu 1
