Põlva Cup’i finaal kahe slaavi eliitklubi – Minski ja Saint-Petersburgi vahel meenutas oma kirglikkuselt vähemalt olümpiamedalite jagamist. Kaks sõjakat hordi kukkusid vastaseid juba avavilest alates armutult tuuseldama. Teada oli, et aastatagune napp kaotus pole neevalinlastele asu andnud ja kuna muus liinis oli võimatu revanši võtta, haarati nüüd härjal sarvist. Suhteliselt väikesearvuline publik sai osa äärmiselt kvaliteetsest, kiirest ja jõulisest mängust ning karta on, et järgmist taolist tuleb siinmail väga pikalt oodata. Ei saagi aru, mida kodudes passiti….äkki on põlvalased tõepoolest nii harmoonika-usku pööranud, et oodatakse ainult Intsikurmu laienemist ja järgmist lõõtsapidu ning vaatemängulisest tipp-spordist väga ei hoolita !
Saint-Petersburg kuumenes igatahes mängu käigus nii üle, et 7 minutit enne lõpuvilet kamandas pealik mängijad platsilt ära ja oma kohtadele väljaku kõrval pingil. Peenikese lätlasest kohtuniku isik oli Petersburgi treenerit mängu algusest saati järjest enam ärritanud ja kaheminutiline karistus üheväravalises eduseisus oli viimane piisk karikasse. Kui turniiri korraldaja Kalmer Musting uues edevas vormisärgis saali astus, ei toimunud tema suureks hämmastuseks platsil mingit tegevust. “Dima võttis mehed pingile,” kaebas klubi president Andres. “Mis ta jamab,” kostis Kalmer ja tatsas joonelt asja uurima, et mida vahva venelane, kellega mitu puuda soola koos ära söödud ning soolvettki peale joodud, siis õigupoolest jamab. Läbirääkimised andsid pikapeale tulemust, jonnituju läks üle ning varsti naases “väärkoheldud” Petersburg lahinguväljale. Õige otsus, sest muidu poleks võidukarikat saadud ja rahval jäänuks nägemata ka lõbus lööming, mis väheke enne sireeni kõlamist vene ja valgevene joonemeeste vahel puhkes. Nagu jäähokis. Ka Läti kohtunikel on, mida meenutada. Iga päev ikka sellise vihase ja vägeva vastsasseisu vilistamise peale ei satu.
St.-Petersburg alustab juba kolmapäeval Venemaa meistrivõistlusi, kui Kirovi rajooni spordikooli saalis võõrustatakse Sunguli meeskonda. Päev varem toimub samas kohtumine spordisõpradega, kus esitletakse ühtlasi klubi uuenenud koosseisu – varem “duublis” mänginud ja Põlvas harjutanud Pavel Turajevit ja meiegi publikule hästi tuttavat 2.04 pikka Zaitsaud alias Zaitsevit. Petersburi spordipressile ütles Dmitri Torgovanov, et jääb Põlva turniiriga hästi rahule, mis sest, et alagrupi mängudel olid kerged vastased. Seda suurem rõõm on, et uuenenud koosseis suutis võita Minski vägevat võistkonda, mis aga veelgi tähtsam – säilitada mängu käigus rahulikkuse ja kontsentreerituse. Selle pealt on hea eluga edasi minna…
Taset soovitakse tõsta
Cup on tore asi küll, aga kuidas saada saali soovitud melu ? Millega meelitada kohale mõni tugev Kesk-Euroopa klubi? Neelud selliste järgi käivad ammu, aga kas piisab nende puhul majutus- ja reisitasude kandmisest.. Ja kui piisab, siis kus selline rahakühveldamise auk asub? Küsimusi on umbes tuhat, aga vastuseid mõnevõrra vähem. Ilmselt ongi sedasi, et HC Saint-Petersburgi peetakse publiku poolt poolenisti nagu Põlva klubiks (veedavad nad ju aastas paaril korral päris pikalt siinmail aega), Minski ASK’d on samuti piisavalt nähtud ning soomlasi-lätlasi ei arvata suurt miskiks. Seetõttu pole suurt peibutist ja vähetähtis pole ka sõprusturniiri mõõde – eestlasi sõprus eriti ei huvita. Tava-eestlase mentaliteedi järgi on igati parem, kui lähimad naabrid oleks vaenlased ja võimalikud sõbrad pesitseks teispool maakera. Õnneks spordis sellised reeglid ei kehti ning küll on nähtud, kuis juut patsutab tunnustavalt moslemist atleeti või venelane ja ukrainlane mahuvad sõbralikult ühele poodiumile ära.
Siiski on Põlva Cup ka praegustes mõõtmetes korralik spordipidu, mis väikelinna olustikus kahtlemata silma hakkab. Univormides käsipallurid ringi luusimas ja vaatamas, kust midagi saab; kauplustes sportlastest moodustunud pikad järjekorrad. Kindlasti tarbijate ühistu rahva süda hüppas rõõmust, kui reede ja laupäeva õhtul piima- ja kommipakid ning õllemärjukesega täidetud pudelid vups ja vups spordikottide sügavikku kadusid.
Nii mõndagi võistkonda saatis mõõdukas toetusgrupp, kellest eriti tahaks esile tõsta kahte lõbusat Ogre isandat. Nemad ei lõuanud niisama ega röökinud kohtunike peale. Meestel olid ette valmistatud spetsiaalsed lätikeelsed võitluslaulud, mida siis kõva hääle ja Mesikäpa hallist leitud vineerlapatsite klobina saatel hoolega esitati. Ja väga hästi esitati !!!
Kas Serviti on Euroliiga jaoks valmis?
Raske mõistatada…. Üldiselt paigutus korraldajavõistkond Cup’il valesse alagruppi. Saadi vaid üks tõsine mäng Minskiga. Asjatundmatule käsipallisõbrale tundunuks A-alagrupp ahvatlevam. Serviti mänginuks sel juhul Viljandi, Riia või Vantaa ja Saint-Petersburgiga ning siis veel teisel päeval kellegagi, kes tugevam kui Ogre või TÜ. Tulles kergete mängude pealt kahe äsjamainituga, kujutasid valgevenelased endist korralikku ehmatust. Paarkümmend minutit jaksas Serviti konkurentsis püsida, aga siis kadus ootamatult kaitse ja eriti just habetunud Botško jalutas sellest järjepanu läbi nagu mõni Londoni suvitaja. Ei oldud vihased valgevenelastele kallale viskuma. Asjata. Ei lähe ju lätlasest kohtunik pika Guljassi (valgevene-päraselt Kuleš) käest küsima, et mis see Varul tegi, kas ta rebis sind. Selge see, et rebis, käsipallis kõik rebivadki kõiki. Muuseas, olgu öeldud, et Minski käsipallurite puhul tuleb kõnelda ka järkudest ja nii on umbes kolmandik ASK meeskonnast 1. järgu sportlased, teine kolmandik või pisut enam meistersportlased ja mõned noored, nende hulgas ka Kuleš pole veel ühegi järguni küündinud.
Samas tuleb aga mainida, et Põlva rünnak tundus päris sümpaatne ja juba jõuti Serviti tänavust koosseisu tänu Aizatullovi ja Karuse lisandumisele eelmise hooaja omast paremaks pidada. Huvitav on märkida, et Serviti hiljutist viskejõudu Pavel Turajevit vähemalt mängus Minski vastu sekunditki ei kasutatud. Kas siis Serviti kool pole Petersburgi jaoks ikkagi piisav, et mees mänguaega saaks? Või on lihtsalt mingi vene värk…
Eks valmisolekust annab parima pildi eelolev laupäev, kui mitmekordne Leedu meister Klaipeda Dragunas end Mesikäpas platsile kerib. Siis saab näha, kas niigi teravad Ardo Puna, Carl-Eric Uibo, Henri Sillaste, Roman Aizatullov ja Mario Karuse on äsjanähtud Cup’iga võrreldes sarnases hoos ja kas teistelt väärilist toetust tuleb.
