Vastlakuu võimaldab paljuski lähitulevikku ette näha. Eriti kui tead, mida vaadata ja silmas pidada. Kui ise ei tea, tuleb targemaid kuulata. Eestis on üks metsavana, keda vahetevahel ka Arvo Saidlaks kutsutakse. Just hiljaaegu lõi see tarkpea enamuse Eestimaad pahviks, kui teatas, et pool lund on veel taevas ja aprillis saab lahedasti suusatada. Ometi olid talvest tüdinenud inimesed varajase kevade saabumise ootuses juba rõõmustama jõudnud hakata. Kaasa arvatud sportlased, nende hulgas käsipallurid. Tähendab ju kevad enamiku pallimängude puhul kurnava hooaja lõppu ja viljade noppimist. Ent see metsavana tõmbas kõvasti pidurit, kuulutades, et alles 9. veebruaril lasi kuusk okkaid ja tema teada läheb vähemalt 60 päeva, enne kui näiteks Serviti saab poolfinaale mängima hakata ja sealt omakorda paarkümmend otsa, alles siis stardivad finaalid. Iga loll saab aru, et kuniks finaale pole mängitud, ei tasu kuldmedalitest unistadagi. Loomulikult tahab Põlvamaa edukaim spordivõistkond kulda saada, sest meie ahtakesel käsipalliturul liikuvatest saadustest on riigi meistritiitel kahtlemata kõige väärtuslikum kraam. Serviti võõramaalastel on teinegi tähtis küsimus meelel mõlkumas – millal pikemalt kodukanti pääseb… Kuivõrd toosama metsavana peab igasuguste ennustuste alustalaks kala, siis polegi väga imestada, et näiteks ukrainlasel Andriyl kõlkus kilekotis kopsakas roogitud forell, kui teisipäeva õhtul treeningtunnist pääsnuna kodu poole astus. Metsavana ise peab küll tähtsaks tegijaks just ahvena uime, aga võib-olla on ta lihtsalt liiga vaene, et tühipalja ennustuse peale kallist forelli kulutada. Kõvasti teeniv profisportlane võib endale sellist luksust lubada.
Kui aga ametlikku kalendrit kaeda, siis on Servitil hetkel mängudest vaba aeg. Põhiturniir on võidetud, viimane voor prii ja alles uuel nädalal ootab ees esineliku omavaheline rabelemine Viljandiga. Tänavu on ellu kutsutud ülitore uuendus, mis tähendab, et veebruari teine pool ja muist märtsikuud möödub vaid Kehrate, Viljandite ja Viimsitega madistades. Vanade vastlakommete kohaselt küpsetas klubi president vastlapäeval kaku, mille ärasöömisest tuleb igal juhul hoiduda. Taoline kakk antakse karjasele (seega Kalmerile või Reinule) kaasa, kui peale pausi esimest korda välja minnakse. Pool pätsi tuleb siis mängijate vahel ära jagada ja ülejäänud pool presidendile tagasi tuua. Kuni kuldmedalite võitmiseni poetab see siis raasukesi igasse vähegi tähtsasse paika – spordihalli, Põlva ümbruse jooksuradadele, jõusaali ja sponsorite kohvrikestesse. Selline asi tõotab edu ja head mänguõnne. Kahjuks pole Serviti ridades ühtegi naisolendit, isegi füsio on mees. Seetõttu ei saa rakendada üht olulisemat vastlakommet, mis seisneb selles, et naisterahvas läheb öösel ristteele, joonistab seal lume sisse hernestest risti, kükitab ning teeb häda. Selle peale pidada lumehange tagant vanakurat välja kargama ning mistahes soovi täitma. Kindlasti leiduks ambitsioonikal klubil soove, mille saavutamiseks kuratlikult kõvasti abi ära kuluks….
Näiteks eurosarjas taas mõnikord sügisest kaugemale edeneda. EHF Cupil sattusid grupifaasis kokku Serviti tänavune vastane Pfadi Winterthur ja vana tuttav Minski ASK. Kodusaalis ja enam kui paari tuhande vaataja silme all said valgevenelased šveitslastest jagu 31:27, järgmistel nädalatel ootavad ees mängud võõrsil Saint-Raphael var Handballi ja Bjerringbro-Silkeborgiga. Mõnus oleks niiviisi mööda Taanisid ja Prantsusmaid tuuritada ja ässasid Mesikäpas võõrustada. Serviti pole vist kunagi oma kodumängust loobunud, alati hoolitakse sellest, et ka Põlva publik saaks mõnda uut kõva võistkonda näha. Huvitav on märkida, et EHF karika eelmise nädalavahetuse mängusid käis pea kõikjal kaemas ikka paar- kuni mitu tuhat fänni. Challenge Cupi lahinguid aga vaid mõnisada entusiasti. Kehra parseldas taas oma kodumängu maha ja nii võeti ilge kaotus võõrsil vastu. Vist ei pingutatudki, sest vahe tuli nii röögatu nagu mõni Londoni või Walesi klubi oleks Portugaaliasse sõitnud. Esimene mäng Portugali meistrivõistluste 2. koha omaniku ABC/UMinho’ga, mida silmitses 500 spordihuvilist, ei pakkunud erilist pinget ja seetõttu vedas end järgmisel päeval kohale vaid 200 kõige paadunumat fänni. (Kehra kaotusnumbrid olid 29:40 ja 14:45 !!!
Esiliigas hakkavad asjad samuti paika liikuma. Nii Tarbijate Ühistul kui TunManil on käesoleval nädalal tähtsad mängud ees ootamas. Ennustuste kohaselt peaks mõlemad final fouri edenema, kuigi mõned mängud ( a’ 5 tk.) on veel pidada. TunMani kangeim järele jäänud vastane paikneb tabeli kolmandal real ning kannab nime HC Tallas/Tallinna SK. Pealinlasi esimeses ringis küll suurelt võideti, aga see pole kordusmänguks piisav argument. Sel reedel võõrustatakse Mesikäpas kuue võiduga kuuendat kohta haldavat Kehra/Primend satsi. TunManiga on 2016 aasta numbri sees kaasas käinud huvitav trend – pea kõik kohtumised on oma kasuks kallutatud alles viimastel mänguminutitel ja mitmel puhul koguni lootusetuna näivast kaotusseisust.
Põnev muidugi, ent tünnifännide närvide säästmiseks on umbes pool meeskonnast nüüd treeninguid alustanud ja käib korra nädalas jooksmas ja jõusaalis. Entusiastlikust toimetamisest võib kevadel palju kasu tõusta, kuna mõõdukas harjutamine andvat sooritusvõimele arvestatava lisalaengu. Kõige kindlam märk, et midagi tõsist on toimumas, ilmutas end aga ootamatult läinud nädalal – esimest korda hooaja jooksul lülitus treeningusse lendav jooneime, konkurentide ja kohtunike hirm Siim Kübard. Mees rassis kuuldavasti jõusaalis, olles seni piirdunud peamiselt harjutustega sabale. Ööd ja päevad rekkarooli keerates ju suurt muud teha ei anna.
Põlva Tarbijate Ühistu on parajasti tabeli neljandal astmel ja mängida tugevamatest Tartu ning Oskariga, kusjuures Tartuga tapeldakse juba neljapäeval Ülikooli Spordihoones. Võidu korral liigutakse kolmandale positsioonile ja see on igati hea, sest muidu võib juhtuda nii, et finaalinelikus peavad Põlva võistkonnad kohe omavahel kokku minema. Hoopis parem, kui selline sündmus leiaks aset finaalis.
