Ajalugu on näidanud, et enam-vähem võrdsete võistkondade konkurentsis pannakse väljalangemis-süsteemi puhul asjad paika korduskohtumises. Skeemiga on tuttav ka Serviti EHF kvalifikatsiooniringi vastase Klaipeda Dragunase treener Arturas Juškenas. Välimuselt üsnagi Jüri Lepa moodi mees, nii et kui siin väikeste vurrudega väheke mängida, siis petab kaugelt vaadates täiesti ära. Jüri ta siiski olla ei saanud, sest viimane istus oma kauni kaaslannaga sootuks Mesikäpa saali tribüünil ja jälgis, mismoodi eestlaste ja leedukate vaheline käsipall välja näeb. Päris kole, tuleb tunnistada, olles veel nädalataguse Põlva Cup’i vägeva finaali mõju all.
Muidugi ilmneb sellise spordisündmuse man samuti kauneid hetki, kavalaid vaheltlõikeid ja teravmeelseid pealeviskeid, kuid kui rehkendada, et järgmises kvalifikatsiooniringis varitsevad vastast seesama võimas Minski ASK, Permi Karud, kollektiivid Horvaatiast, Ungarist ja Prantsusmaalt ning Serviti-Dragunase duelli võitjat Pfadi Wintethur Šveitsist, siis ei lähe sellest teadmisest kergemaks kellelgi. Näiteks meie hull põhjanaaber Riihimäe Cocks, kes on satsi täiendanud veel terve karja välismaalastega, sai just ühe Šveitsi klubi (Otmar St. Gallen) käest samas sarjas 10-väravalise sauna ja minetas praktiliselt edasipääsulootuse. Vaevalt nad niisuguse hunniku võõraid selleks kokku kühveldasid, et Soome meistriks tulla, Balti liigas nelja hulka pääseda või Tallinn Cup’il TunMani võita !!!
Ka tollel Arturas Juškenasel ei lähe sellest kergemaks. Kuid nüüd on trumbid juba tema käes. “Me ei hakanud hooaja eel niipalju trennis rassima kui eestlased,” jutustab Juškenas: ” sest Klaipedas on suvel muudki mõnusat teha. Samuti ei saanud me eriti tugevaid mänge. Korraldasime küll ise leitnant Rimanto Baltušio mälestusturniiri, aga kutsusime sinna kogemata nõrgad vastased (Dobele Tenaxi, Kaunase Granitase ja Zwartemeeri “Hurry-Up’i” Hollandist ). Samahästi võinuks mehed pooleks jagada ja niisama omavahel trenni tampida. Päris augusti lõpus käisime veel Lätis ja seal olid peaaegu samad satsid koos. Serviti seevastu mängis kõva turniiri ja sai palju enam kogemust.”
Põlva Cup oli liidrite osas tõepoolest tugevam, aga Servitit see palju ei aidanud, sest saadi paraku ainult üks poolkõva kohtumine. Minskiga jäeti mängimine miskipärast umbes 20-25 minuti möödudes järele. Vähemalt selline vihane, hammastega-kinni mängimine. Veel pajatab Dragunase treener, et tahtsid samuti palgata mõnd vägevat välismaalast, aga lõpuks ei tulnud sest eriti midagi välja. Siiski – HC Portovik’ult saadud ukrainlane Igor Kopyshynskyi osutus oma 10 väravaga Põlvas üleplatsimeheks. Rohkem leegionäre neil pole. On hoopis mitmeid noori ja kahe hooaja vahel on meeskonda tabanud ka olulisi lahkumisi. Neid uusi noori tuleb kõvasti kantseldada ja ega sellised muidu kuula, kui täiest kõrist tänitades. Arturase möirgamisest kajasid Mesikäpa võlvid veel järgmisel hommikulgi vägevasti kaasa ning särtsakas mees pälvis showmehelikkuse eest publiku sooja aplausi, kui ühekorraga varumängija tagumikust veel sooja tooli krahmas ja seda hoogsas rütmis kõigi nelja jalaga vastu põrandat tagus. Kõik tuli mängu panna, et eestlasi mitte liiga pikalt eest ära lasta. Viiekordsel Leedu vürstiriigi meistril ei sobi loovutada edasipääsu mahebanaanivabariigi lõõtsapilli-pealinna kehakultuurlastele.
“Masendav,” …
…. kostis üks tulihingeline ja väärikas põlvalasest spordisõber vaevalt veerand tundi peale Serviti võiduga lõppenud võistlust. Ta oli eesti korvpallurite šokiesituse ja äsjanähtu koosmõju all ning pidas peamiselt silmas seda, et midagi on Eesti pallimängude süsteemis tõsiselt lahti, korrast ära. Tõsi, käsipallurite poolt suudeti kaotust vältida, aga vajalikku ja võimalikku soliidset edu sisse mängida mitte. Ometi oli äraminekukatseid ja isegi korralikke äraminekukatseid mitmeid. Ikka saadi juba neljaga ette ja võinuks eluga edasi minna, aga ei…vaja oli leedukad taas kannule lasta. “Kui siit järgmisse ringi ei saada, on hooaeg samahästi kui läbi,” kurjustas pettunud spordisõber ja loetles sõrmedel kokku mänge, mida Eesti meistrisarjas võiks vaatama minna. Palju neid ei saanud, sest intriigi enne finaali kusagilt ei paista. Balti liiga aga ei tähenda Euroopa mõistes mitte midagi, see on ikkagi vaid väike ettevalmistus ja harjutus mõnes euroliigas osalemiseks. Näeme praegu neid Riias mässavaid ja Balti liigas kõksivaid korvpallureid – sellistega suurt looma ei lase. Ega tegelikult ei peagi laskma. Kui ollakse väike armetu riik, kust inimesed pagevad ja kuhu isegi Musta Mandri ja Pakistani põgenikud vabatahtlikult tulla ei taha, siis pole tark tegu maailmavallutamise plaane pidada.
Väikese vaimustuse…
…tekkimiseks aga on nüüd vaja leedukad ära võtta, mis tähendab kerget mängukvaliteedi tõusu, kuna laupäevasest halvemini Serviti nagunii mängida ei mõista 🙂 ja on seega teoreetiliselt täiesti võimalik. Seejärel kodus šveitslastega tubli partii teha, mis tähendaks hoobilt käsipallihuvi hüppelist kasvu, suuremat publikut ja ajakirjanduse innukust. Sellised väited, et Põlvas teavad kõik ilma kirjutamata-rääkimatagi Servitist või siis käsipallist kõike võivad olla isegi tõesed, aga lemmiklubi toetajale on alati tähtis iga kriips, mis kirjutatakse, iga sekund pildiga teleuudist või sõna raadiojuttu ja muud säärast kraami. Seda ei tohi alahinnata…
Esimest mängu näinule jäi huvitav tunne vilepartiist. Kohtunikud pärinesid Taanist, käsipalli sünnimaalt ja olid igati konkreetsed ja keskendunud. Asi, mis huvitavat tunnet tekitas oli ilmselt seotud otsajooksuga. Tavaliselt on käsipallis nii, et keegi rünnakul olevatest sellidest võtab hoo üles ja rammib siis müüri, kus mehed seejärel nagu keeglis robinal pikali langevad. Selle peale kostub kime vile, kohtunik teeb vaba käega liigutuse nagu tahaks kellelegi nähtamatule maksahaaki anda ja pall läheb kaitset pidanud meeskonna valdusse. Taanlaste puhul nägi asi välja aga niimoodi, et vaevalt oli õhuvahe kaitsjaga alla sentimeetri kahanenud või isegi pisike põks! käinud, kui juba kuulutas vile palli loovutamist Dragunasele. Ainuüksi teisel poolajaga kogunes taolisi olukordi 5-6. Huvitaval kombel leedukad sellega ei patustanud. Laupäevast Klaipeda kohtumist teenindavatel Läti kohtunikel on kõvasti otsustamist, kumba naabritest soosida või kas üldse.
