Põlva – Klaipeda – Minsk – Põlva tuur on Serviti-suguse teeneka kollektiivi jaoks sama mõõtu ettevõtmine, kui Toomas Anni teeks klubiringi Paidesse ja Põltsamaale. Haare on lihtsalt niipalju suurem, sest vähe on Euroopas neid riike, kelle esindustega pole Põlva spordi aul ja uhkusel mängida tulnud. Ometi võivad pikad ülesõidud lõpupoole kurnavaks osutuda, aga seda alles 12-tunnisel finišisirgel.
Mugavusi tuubil täis bussiga läheb reis Klaipedasse justkui linnutiivul. Eks põnev on ka, sest kui teatud asjaoludel pole seal viimase 3 aasta jooksul võitu saadud, siis on ju ometi huvitav, mismoodi läheb seekord. Positsioongi on teistsugune, sest harva saab Eesti võistkond rahvusvahelise liiga liidrina kusagile kaugesse linna kohale põristada. 2013/2014 hooaeg BHL’s on aga sellise hämmastava kogemuse Servitile pakkunud. Kas see ka põhiturniiri lõpuni nii jääb, selgub juba märsti tagumises otsas peetavatest kohtumistest Kehras ja Riihimäel. Õigupoolest peaks Horizon Pulp & Paperi alistamisest piisama.
Klaipeda-Minski ringilt saadi aga 4 punkti kontole juurde justkui imeväel. Klaipeda vaevles kerge koosseisupuudulikkuse käes, aga eks sama seis oli ka Servitil. Tähtsad joone- ja ääremängijad jäid koju tervist praavitama. Pigem ehk kummitas Dragunast hiljutine ootamatu kaotus Leedu karikafinaalis ja tuju polnud piisavalt kiita. Aga võis ka olla sedasi, et Serviti oli sel päeval lihtsalt kõvem ja vastupidavam ning kestis teisel poolajal paremini. Treenerite mõtlemist mööda vajas ehk erikiitust Raido Peedomaa, teised esitasid korraliku meeskondliku partii.
01.03. Klaipeda Dragunas – Põlva Serviti 24:29 (13:15)
Ardo Puna 9, Raido Peedomaa 5, Tõnu Jõks ja Tauri Volt 4, Henri Hiiend 3, Siivo Sokk ja Gražvydas Sereicikas 2 väravat. Vastase parim oli teine Gražvydas – Juška nimeline 8 väravaga.
Sõit Klaipedast Minskisse enam nii lõbus polnudki. Algas ta kella viie paiku õhtul ja Valgevene pealinna hotelli jõuti alles pool kolm öösel. Teel oli Servitil ühendus endise väravavahi, Minskis resideeruva Igor Rapovetsiga, kes tunnistas, et on nüüd vaba mees. Minski Dinamo pankrot on sealkandis kuum teema ja nii oli ka Igor neljapäeval lõpparve saanud. Ilmselt ajas suur suutäis klubi lõhki, sest muudkui uusi leegionäre kohale tarnides elati jõukal moel ja kui ühtäkki jäi Lukašenka allkiri miljonite eraldusele tulemata, oligi pauk käes. Või midagi sinnakanti. Mängijad muidugi väga põdema ei pea, sest sloveenlased ja teised muumaalased lähevad oma kodumaale ning valgevenelased (vähemalt koondislased) jagatakse kohalikke meeskondi pidi laiali. Aga võib-olla on põhjuseks riigi koondise loodetust lahjem esinemine EM’il. Sest kui Darja Domracheva roobitses üksipäini olümpial kulda nii et kõlises, ei suutnud terve meeskonnatäis jurakaid üle hulga pjedestaalile isegi eriti lähedale hiilida. Ning Dinamo oli viimased aastad riigi käsipalli lipulaev , tulekandja ja sõnumiviija…
Minski Vitjaz, kellega pühapäeval kohtuti, endast erilist ohtu kujutada ei saanud. Soomlaste Riihimäe Cocksi sõnutsi on siin tegemist jumbojoukkue’ga (ehk siis jõmpsikatesatsiga) ja sellised ikka täitsameeste vastu ei saa. Ise nad küll ihusid vähemalt Kehra peale hammast, aga ihumiseks see jäigi. Mis sest, et Kehra pole tänavu BHL’s on tõelist taset näidanud, Baltimaade parim klubi on ta ikkagi.
Servitil said Vitjazi vastu käe valgeks kõik mängijad ja võit tuli väga suure väravate vahega.
02.03. Minski Vitjaz – Põlva Serviti 27:45 (13:24)
Henri Sillaste viskas 11, Gražvydas Sereicikas 5, Ardo Puna ja Raido Peedomaa 4, Margo Pikksööt, Tõnu Jõks, Siivo Sokk ja Henri Hiiend 3, Indrek Neeme, Hendrik Varul, Pavel Turajev ja Priit Jõks 2 ning Tauri Volt ühe värava.
