…ütles Kalmer Musting Postimehe spordivideos peale esimest finaaliheitlust. Kust õnne leida või mis see õnn üldse on ? Vaatame kõigi tänapäeva tarkuste allikast Wikipeediast, kas seal teatakse seletust. Tuleb välja, et mitte. Eestikeelsesse netientsüklopeediasse märksõna “õnn” sissetrükkimine ei anna muud tulemust, kui “onn”, mis olevat minimaalsete mõõtmetega ja elementaarseid elamisvajadusi rahuldav ehitis. Käsipall pole mingi esmane eluvajadus, vaid luksus, mida saavad miljoni vaese maal endale lubada väga vähesed. Kahe käe sõrmedest piisab, et kokku lugeda paigad (linnad ja vallad), kus selle spordiala harrastus tänapäeval võimalik.
Samas, kui otsida õnne seletust laiemalt, siis sellele on pakkumisi miljoneid, igaühel oma. Näiteks sellise võib google’ist ilma pikema jututa avastada : Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne. Juba palju parem, aga võib vist aru saada, et teaduslikku definitsiooni õnnele pole, kuna ta on nii kuradima subjektiivne. Kas aga võib öelda, et esimeses finaalmängus oli õnn Serviti poolel ja et õnn oli ka see, kui Gennadi Aleksandrovil kargas pähe tore mõte anda aja täistiksumise hetkel karistusvise? Ja mis siis saanuks, kui Ardo Puna oleks mööda visanud? Kas õnn muutunuks hoobilt õnnetuseks? Jälle pole üks-ühele vastust, sest Jüri Lepp leidis põhjust Aleksandroviga kurjustamiseks, ametlikud isikud omakorda nõustusid, et otsus oli õige. Musting ja Suvi vaatasid situatsiooni video vahendusel ja tõdesid, et karistusviske väärilist midagi polnud. Küll aga leidis mõni minut varem aset ekstsess, kus Andreas Rikken lausa niideti maha, trambiti veel jalgupidi otsas, aga midagi peale Kehra kiirrünnaku ei järgnenud ja vahe kahanes ühele punktile. Peab olema tõeline üliinimene-kiirreageerija, et alati sekundi murdosaga õiged otsused teha. Kuna see pole võimalik, tuleb leppida asjaoluga, et sportmängudes, kus videokordusi ei kasutata ega aktsepteerita, sünnib sündmuste ahel väga mitmete tegurite koosmõjul ja kui need juhtumisi ühele võistlevale poolele kõik soodsaks osutuvad, vaat siis ilmselt saabki kõnelda sportlikust õnnest.
Niisiis – sellist sportlikku õnne ihkame reedel Põlvas leida, kuna meeskonnad olevat kriipsu pealt võrdsed ja kusagilt eriti juurde panna pole midagi. Serviti treenerid käisid kaemas oma sõprade, Tartu Rocki korvpallurite viimast poolfinaalilahingut Rakvere vastu ja said suurepärase emotsiooni. Ka seal kohtumises mängis suurt rolli sportlik õnn, tartlaste õnnejumalaks kehastus väike Sokk. Väga vabalt võinuks kõik ka sootuks vastupidi lõppeda, mis sest, et enne mänge loeti Rocki raudseks favoriidiks.
Siiski tundub esimese kohtumise resultaat õiglane, kuna enamuse puhtast mängutunnist juhtis väikese eduga ikkagi Põlva ja kui saavutust võrrelda tennisemänguga, on see justkui vastase servigeimi murdmine. Peab aga olema ettevaatlik, et kodus samaga ei vastataks. Kokkuleppele on jõutud küll arvamises, et mäng oli üks põnevamaid, mis viimastel aastatel Eesti meistrivõistlustel nähtud.
05.05. HC Kehra – Põlva Serviti 27:28 (14:14)
Serviti resultatiivseimad mängijad olid Ardo Puna 6, Henri Hiiend 5 ning Margo Piksööt ja Andreas Rikken 4 tabamusega. Kehralaste parimateks osutusid Dmõtro Jankovski 7 ning Jürgen Rooba, Viktor Skrõpak ja Buinenko 4 väravaga. Serviti sai vaid ühe kaheminutilise karistuse (Hiiend), samal ajal kui Kehra ukrainlased hoolitsesid lausa 4 eest. Panustamisruumi siiski jagub, sest nii Turajev (3) kui Ternovy (2) peaksid rohkem resultaati tegema ja ausalt öeldes, olukorras, kus Servitist kõneldakse kui kiirrünnakutele tuginevast tiimist, siis väledike Sillaste (1) ja Muuga (2) skoor võiks soodsates tingimustes hoopis kopsakam olla. Tundus isegi, et Kehra jooksis esimeses mängus kiireid rohkem, aga see võis ka lihtsalt petlik tunne olla.
