Viimasel ajal, tõsi küll vähem, aga siiski. Muutunud on vaid arusaam, mismoodi augud teatud sorti šveitsi juustude sisse tekivad. Varem arvati, et neid järavad sinna ühed ülbed bakterid, nüüd on viimaks selgunud, et augu saamine käib hoopis teistmoodi. Kuna Šveits on mägine maa, siis paljude mägilehmade juurde ei pääse muud moodi kui jalgsi ja lüpsikuga. Taoline piimavarumine pole küll kõige sanitaarsem, aga just koos lüpsiga piima sisse sattuvad heinapebred on need, mis juustu lõpuks auklikuks ajavad. Steriilne ja hermeetiline masinlüps on juustuaukudele suureks ohuks.
Eks me lootsime, et järsku Põlvasse jõudes muutub šveitslastest käsipallurite kaitse samamoodi auklikuks, aga võta näpust. Need kehastusid tõelisteks juustuauguoravateks ja lasid Servitil saavutada vaid hämmastavad 20 väravat. Tavaliselt viskab Serviti kakskümmend une pealt…
Tegelikult on ju see mägine maa pindalalt isegi Eestist väiksem, aga elanikke pea seitse korda rohkem. Nad on oma maa patrioodid, ei tüki Euroopa Liitu, räägivad piirkonniti nelja erinevat keelt ja on päris rikkad. Pole kuulda olnud, et inimesed analoogselt Eestiga üritaks kuhugi põgeneda. Kuna šveitslased on oma olemasolu ja statuudi üle kangesti uhked, ei huvita neid vähimalgi määral isegi see, kus Eesti asub. Nende aukonsul siinmail arvab, et enamus juustu- ja kellamaalasi ajab Eesti segi Etioopia või Islandiga ning vahest üks maailmakarika etapivõit slaalomis aitaks asja parandada ja huvi turgutada.
Selge on see, et käsipallimäng siin abiks olla ei saa. Nende liiga on meie omast küll tublisti tugevam, aga jäähoki ja jalgpalli vastu ei saada populaarsuselt sealgi.
Pealtnägijate sõnul olid Mesikäppa külla saabunud “mehed mustas” meie omadest väheke nobedamad, jaksasid pisut kõrgemale hüpata ja mängisid üleüldse paremini. Pikkuse poolest jäid vaata et meie omadele veel allagi. Olulisim erinevus Servitiga on aga see, et nõupidamisaegu ei kasutatud niisama lorijutu ajamiseks, vaid keskenduti üheskoos huvitavale lauamängule nagu Helin Potteri päevapildilt näha saame. Meile võib see tunduda arusaamatu, aga käsipallitreenerite jaoks on Helini pildi näol tegu ilmselt hindamatu luurematerjaliga, mida järgmistes matšides winterthurlastega hea ära kasutada. Pole ju välistatud, et mõnede aastate pärast loos meid taas kusagil kokku viib.
Šveitsi riigi edu üks alustalasid on spetsialistide hinnangul taidlus, isetegevus ja omakultuur. Kõik algab kohalikust ja liigub edasi võimsate riiklike süsteemide ja struktuurideni. Kindlasti on igas mägikülas oma näitering ning joodeldajate koor ja mõni alpisarve puhuja. Meelsasti kantakse rahvarõivaid, korraldatakse karnevale ja maskeraade. Kuna Põlva on samuti kultuurne asundus ja oskusi soovitakse külalistele näidata, võttis Andreas Rikken kesk laupäevast mängu küllaltki ootamatult ette väga dramaatilise ja lausa traagilist kehakeelt nõudva sketši, mida enamik väljakul viibivaid külalisi lähemalt uurima tõttas. Loodame, et kultuuride erinevus ei takistanud etteaste mõttest aru saamast. Igatahes publik elas küll väga kirglikult kaasa, nagu juuresolevalt pildilt selgub.
“Jah, fännid on meil vägevad,” kiidab Kalmer Musting :” löövad trummi, sõjasarved hüüavad, lahingulipud lehvivad ja rusikad raiuvad õhku nagu oleks Rammsteini või Metsatölli kontserdile sattunud. Paraku tuleb meil endil mängu jooksul sisse selliseid uimakohti, kus ei saa väravale üldse pihta. Kaitses võtame küll kõvasti ja vana hea 5-1 koos kosuma hakkava Mario Karusega on samuti vahe relv. Kahjuks on Mariol veel probleeme kiiresse jooksmisega, aga seda pole mõtet segamini ajada kiiresti jooksmisega. Need on kaks eri asja. Näiteks ma ise võin küll kiiresse joosta, aga väga kiiresti mitte. Mõned aastad Soomes, kus Mario üldse rünnata ei saanud, on oma pitseri jätnud. Aga ma loodan, et see muutub ja vana hea Caruso esitab veel nii mõnegi suurejoonelise käsipalliaaria.” Kiita saavad Ardo Puna, kes erinevalt Winterthuri mängust nädala eest, oli kodus taas võimas ja asjas kõvasti sees. Ka Carl-Eric Uibolt nägi vanemtreener mõnda hingeminevat sooritust, ent samas ukrainlase Andriy panus jäänud soovitust tagasihoidlikumaks.
Sellises väledas mängus olnuks hädasti tarvis Kristjan Muuga abikäsi ja – jalgu. Kahjuks ei luba tervis ääremeistrit veel lähimal ajalgi platsile. Kristjani nurk eeldab ikka vasakukäeliseks olemist, et midagi mõnusat korda saata. Paraku asemikuks valitud oma paremate kätega suurt looma lasta ei saanud ja see jäi asjatundjate hinnangul Serviti nõrgimaks positsiooniks tähtsas lahingus.
Ega keegi muidugi väga ei mõelnud, et õnnestub võõrsil saadud 7-väravaline kaotus kokkuvõttes eduks mängida. Võitu kodusaalis loodeti, paraku jäi ikkagi see tänavu nii traditsiooniline miinus üks väravat. Spordiajakirjandusest (Postimees ja Õhtuleht) selgub, et meie siin Maarjamaal ja Baltikumis tambime sellist matside käsipalli, kus otsajooksud ja üleüldse jooksud on igati okei. Niipea aga kui mõnes Euroopa liigas madinaks läheb, kukub kohtunike vile undama – üks tehniline praak järgneb teisele. Ega kedagi süüdistada ei saa, igal maal omad kombed. Põhiline häda on selles, et pääseme kõrge käsipallikultuuriga maade esindajatega haruharva mängima. Tee või tina, aga käesolevaks hooajaks ongi need taas läbi.
Samas sarjas ei pääsenud järgmisse ringi ka meie mullune komistuskivi ZTR Zaporozhje, kes vandus alla poolakatele. Küll aga liikus edasi Minski ASK, kes sai jagu Serviti kunagisest vastasest, hollandlaste KRAS Volendamist.
17.10.15 Põlva Serviti – Pfadi Winterthur 20:21 (8:9)
Ardo Puna 4, Roman Aizatullov 4, Henri Sillaste 3, Carl-Eric Uibo 3, Raiko Rudissaar 3, Mario Karuse 1, Siivo Sokk 1, Andreas Rikken 1.
