Üldiselt on hea, kui võistkond on stiilne ja trendikas. Kui hooaja kuum kaup on üheväravalised võidud ja samasuured kaotused, tuleb ennekõike kiita moeloojaid. Või siis laita, sõltub maitsest. Mõnele ei meeldi viimaste sekundite pinge ja ihatakse asjad juba kaugel enne finišijoont ära otsustada. Teine omakorda ootab kehakultuuriareenilt ennekõike adrenaliini, isegi siis, kui ise tagumikuga publikukohta soojendab. Seda saab suurtes annustes, kui võitja otsustab viimane minut.
Serviti seljatas sedasi Kehra, ent on ise omakorda alla jäänud nii Riihimäele kui Viljandile. Teed, kuidas ühepunktilise kaotuseni jõutakse, on erinevad, aga lõpp-resultaat on ühtviisi mõru. Või siis äkki ei ole ka. Kõrvaltvaatajale tundub, et kaotusseisust järele jõuda ja siis ikkagi alla vanduda pole nii hull kui kogu mängu võidus kinni olla ja siis lõpurüsinas sellest ikkagi ilma jääda.
Palusime äärestaaril Henri Sillastel teha Top 3 järjestus, milline kolmest kaotusest see kõige hullem oli. Kolmandale kohale hindas mees esimese mängu Cocksiga, kus soome-slaavi joukkue oligi domineerivam pool ja see, et lõpus veel võimalus tekkis, oli pigem preemia.
Teisele kohale asetus kaotus Viljandis, kus ei saadud kaitset mõistlikult tööle ning realiseerimishimu kippus samuti nappima. Aga selle kõige koledama ja õnnetuma tiitli pälvis ikkagi konkurentsitult teine mäng Cocksiga. Juhiti päris ülemeelikult ja pikalt, siis aga ühtäkki oli Kaj Kekkil vaja hakata manipuleerima võllide ja poltidega, kes seni olid taltsalt tööriistakastis püsinud. Sellise ebastandartse manöövri resultaadiks oli serviti seisnud mängupildi lappi vajumine ja soome teerulli ülesõit. Teerulli alla ei soovi keegi jääda, olgu ta mis maa oma tahes. Lõunamaise “aega-küll”-stiiliga harjunud Kalmer Musting tunnistas hiljem, et ta ei osanud ametivenna sellisele äkilisele liigutusele reageerida ja võttis muist süüd enda kanda.
Iseenesest pole hooaja alguse 1-punktilistes kaotustes muud halba, kui et äkki hakkavad moraalile. Siiski on suur jagu Serviti ässasid nii kogenud mehed, et end paarist viperusest loksutada ei lase. Tuletame meelde kasvõi kevadist finaaliseeriat, kus vahepeal ei laabunud asjad kohe kuidagi. Ent siis kui häda kõige pakilisemaks muutus, tehti vajalikud ponnistused ja kangutati kullakangid ikkagi omale. Nädala lõpus on sellist õnnestumist igatahes tarvis, kui lennatakse Winterthuri, et kohaliku skautide võistkonnaga hakata arutama EHF’i edasipääsu asju. Vabalt võivad winterthurlased olla vaadanud, et Serviti muudkui kaotab ja tõmbavad ettevalmistustuhinat grammikese tagasi. Seda, et nad Eestis ja Balti liigas toimuvat hoolega jälgivad, teame me ammugi. Sellest ajast kui selgus, kelle nad omale vastaseks saavad. Kohe olid kodukal Serviti-jutud liikumas. Seekord on nii hästi, et just korduskohtumine leiab aset Põlvas, mis annab võimaluse vigade paranduseks. Kui peaks minema nõnda, et võõrsil ka selle legendaarse 1 väravaga kaotame, on asjad ikkagi väga hästi. Tegelikult on Serviti ja Winterthur ühel Saksamaal peetud turniiril omavahel mänginud. Suurem osa kohtumisest kulges toona hoogsas rütmis ja tasavägiselt, vaid lõpp läks põlvakatel pisut käest ära ja tuli kaotusekibedust kannatada.
Enne veel, kui Šveitsi põrutatakse, saab koduses Mesikäpas head soojendust teha. Kolmapäeva õhtul kell 19:00 saabub külakost Viimsi Tööriistamarketi näol. Mingi sisetunne ütleb, et ses mängus ei jää lõpuks üheväravalist vahet, vaid tsipa suurem. Kuid kummale poole, tuleb juba oma silmaga kaema tulla.