Kuna hooaja esimesel poolel üldiselt medaleid ega midagi ei jagata, ent käsipalluril on ikka käsi pikas, nagu mängu nimigi osutab, siis on välja mõeldud vidin, mida sinna pihku pista. See on karikas. Karikale saavad kandideerida kõik, kes soovi avaldavad. Oleks Eestis ka 2. või 3. liiga, saaksid ka nemad end üles anda ja hea loosiõnne korral võib sedasi koguni kaugele jõuda. Vaata, et veerandinaalini või vähemalt sinnakanti välja. Õnnetuseks on Maarjamaal käsipalli kandepind kitsas ja liigadega laiutamise võimalus puudub. Sestap sudivad karikamängudel ikka samad vanad tuttavad ja kui hästi läheb, saavad finaalis jälle kokku Põlva ja Kehra. Ja isegi see ei lähe enam Põlva publikule korda. Illustreerimiseks tõmbame paralleeli tantsu- ja muusikamaailmaga. Oletame, et algab hooaeg ja avaldatakse kava. Sealt avastab kultuurilemb, et kõledate sügis- ja talvekuude jooksul saab ta korduvalt näha rahvatantsukollektiive Viljandist, Tapalt, Arukülast ja Viimsist ning mõned korrad tuleb ka teenekas estraadiansambel Kehrast, kes võivad vabalt klassifitseeruda käsipallimaailma Toivo Asmeriks või isegi Kukerpillideks. Esialgu on vaimustus suur ja pileteid rabatakse lennult, aga siis hakkab tüdimus kummitama ja uuesti ärgatakse elule kusagil maikuus, sest siis hakkab omakorda terendama oht, et terve pika suve ei näe üldse midagi.
Nii oli ka esimeses Põlvas peetud karikafinaali mängus. Kehrast oli kohale kärutanud omnibussi täis fanaatikuid, Põlva omad ilmselt külitasid kodus ja vahtisid mängu arvutiekraanilt. Ja hea oli, sest arvuti saab soovi korral välja lülitada, aga Mesikäpa Halli kinni panna on tunduvalt keerulisem kunst. Põhjust värk välja lülitada oli küllaga, sest hoolimata Eston Varuski vägitükkidest väravasuul, ei pakkunud mäng silmarõõmu kummaltki poolt. Publikule ei meeldi selline kinnine ja väravatevaene sudimine a’ la nohistame selle olluse siis ära ning ise ei viska ja teisel ka visata ei lase. Seda, et Serviti kontole laekub ühe poolajaga ainult 7 väravat, polnud keegi varem ei näinud ega ka kuulnud mitte. Ometi nii läks ja veel kahel mängul järjest. Et ei jääks mingit juhuslikkuse muljet.
“Aga mis stiimul pidanuks Serviti meestel olema,” küsis kodulehelt üks harrastuskorvpallur päev hiljem duši all mulistades. Tõepoolest, jäi koduleht omakorda mõttesse, mis see võiks küll olla? Magus maitse Balti liiga mängudest on meil suus, ei tea, kas tahabki sinna kodust verikäki ja verileiva mekki ligi lasta marki segama. Sest mida üks karikavõit annab? Tegelikult mitte midagi, isegi Eesti meistritiitel on kurjast, sest siis sunnitakse sind vägisi EHF’il osalema, kus hooaeg saab peaaegu alati liiga kiiresti otsa. Mis viga oleks lõbusasti Challenge Cup’i toksida ja erinevate riikide ja seni tundmatute käsipallikoolkondadega tutvuda. Samas, nähes kui sõjakalt Pulp&Paperi mehed ja ka fännid meelestatud oli, kulunuks neile siiski kott korralikult pähe tõmmata.
Kalmer Musting annab aru: “Jüri Lepa alluvad näitasid ilmekalt, kuidas süües isu kasvab. Kui meie mängisime kodus lahjalt ja ei kasutanud oma võimalust ära, said vastased tänu sellele hamba verele. Kehra spordisaali atmosfäär oli laupäeval juba iseenesest võidujanust paks, publik andis neile tiivad. Eks ta innustas muidugi meid ka, sest meilegi meeldib koleda lärmi sees mängida ja seal pole vahet, kes kisavad ja trummi löövad. Aga Kehra kaitse ja Mikola Naum olid väga viis pluss. Ega siis meie kahurid Pavel ja Ardo paugutasid oma tavapärase tünnitäie püssirohtu ikka ära, ainus häda oli see, et pihta ei saanud. Ma oleks pettunud, kui jäänuksime punkti või paariga alla, aga selline korralik keretäis saada on vahel päris mõnus.”
12.12.13 Põlva Serviti – HC Kehra/Horizon Pulp&Paper 18:21 (11:8)
Põlva Serviti: Pavel Turajev 6, Ardo Puna 3, Henri Sillaste 3, Henri Hiiend 2, Kristjan Muuga 2, Margo Piksööt 1, Grazvydas Sereicikas 1.
HC Kehra: Uku-Tanel Laast 6, Marko Slastinovski 5, Viktor Skrypak 4, Kaspar Lees 3, Jürgen Rooba 2, Rando-Juku Sirkas 1.
14.12.13 HC Kehra/Horizon Pulp&Paper – Põlva Serviti 24:18 (11:7)
Kehra: Jürgen Rooba 7, Uku-Tanel Laast 6, Marko Slastinovski 6, Viktor Skrypak 3, Rando-Juku Sirkas 1, Kaspar Lees 1.
Põlva: Ardo Puna 4, Pavel Turajev 4, Henri Sillaste 3, Grazvydas Sereicikas 2, Margo Piksööt 1, Kristjan Muuga 1, Tauri Volt 1, Indrek Neeme 1, Henri Hiiend 1.
Seega lömastas veerema pääsenud pirakas Kehra paberirull meie armsa Serviti ja pole võimatu, et uuel aastal toimub ka nimevahetus ning siili ja Kalevipoja diil enam lihtsalt ei kehti. Mis aga rohkem veel kui kaotus kahes järjestikuses mängus, hämmastab see, kuidas komandör Lepp on suutnud nii oma satsi kui pooled kehralased nakatada raskesse tõppe. Ega sel haigusel õiget nime ei olegi, aga väljendub ta selles, et viirusse nakatunu tõmbab õlad tagasi, ajab kõhu tähtsalt punni ja kukub asja eest, teist tagant käsi laiutama ja möirgama. Ja sünnib see pea iga kohtuniku viletörtsu peale. Võib-olla on tegemist tavalise vileallergiaga, aga välistatud pole ka midagi tõsisemat.
