Lihtne aritmeetika ütleb nii – kui ise kolme karistusviset sisse ei saa ja vastane realiseerib nagu möödaminnes neli, siis sellest kogunebki automaatselt seitse miinust. Just nõnda juhtus meistrisarja mängus Viljandi HC ja Põlva Serviti vahel. Loomulikult ei ole see taas allajäämise ainuke põhjus ning sellised rehkendused pole sportmängu puhul ka kohased. Tundub, et Serviti mängumehi on vallanud mingi salapärane Mulgi Õud. Nakkuse tõi sisse peatreener isiklikult, kes juba varasügisest saati hakkas kurja kuulutama, maalides Viljandi linnameeskonnast pildi, kui satsist, kellega kõigil raskeks läheb. Mängumehed seda algul ei uskunud ja soputasid meistrivõistluste esimeses voorus mulkide sabasulgi ikka vana kombe kohaselt 10-20 enamväravaga.
Koduleht ei uskunud ammugi ja pakkus ka peale karikavõistluste poolfinaali, et läheb veel 17 aastat, enne kui Põlva taas Viljandile alla jääb. Et see oli lihtsalt juhus ja halb õnn. Aga ei kulunud kalendrikuudki ja jälle jama lahti… Kuidas on võimalik, et just võrdluses Servitiga taoline arenguhüpe tehakse (teisi, ka Kehrat, oldi eelnevate hooaegade jooksul ikka jõudumööda näpistatud)? Kas tõesti Kristo Järve on selline jõuline x-faktor? Liider kindlasti – kogenud, tehniline ja mis peaasi – enesekindel. Meenutame kodust koondisemängu Gruusiaga, kus sama mees hakkas kohe asju enda peale võtma. Algul asjad väga ei õnnestunudki ja vähema enesekindlusega vend visanuks püssi põõsasse, aga mitte maestro Järve. Tema usub oma võimetesse ja on järjekindel. Järjekindlus viib aga omakorda sihile. Kui see Viljandi nüüd jääbki samal tasemel esinema, siis tuleb küll öelda, et kõik on viimaks klappima saadud ja suurima autasu peaks pälvima ennekõike peakokk Marko Koks, kes mulgipudrule on hapukoore asemel magusa moosi silma saanud.
Igatahes on kujunenud situatsioon lahe ja üle pika aja meistrisarjas lisapõnevust liikumas. Mis siis, kui üks kahest kangest – Põlva või Kehra ei saagi traditsiooniliselt sõjasaaki omavahel jagada? Kalmer Mustingu prognooside kohaselt sekkub kõrgesse mängu veel neljaski – Viimsi ja kuskil pole öeldud, et finaal ei või kaksik-V kujuliseks kujuneda (Viimsi ja Viljandi).
14.01. Viljandi HC – Põlva Serviti 26:25 (14:13)
Serviti resultatiivseimad olid Ardo Puna ja Pavel Turajev (kumbki 6 väravat) ning Kristjan Muuga (4). Juba siit nähtub, et rünnak kujunes ühekülgseks ja iseloomulik oli, et peale Paveli ja Ardo keegi suurt viskele ei pääsenudki.
Kalmer Mustingu kommentaar:
“Itaalias peetud eurosarja mängu järel oleme mutta vajunud, tifoside röökimine ja üleüldine möll lõi nooremad mehed seal verest välja. Märkan, et neile mõjub isegi Viljandi saali atmosfäär kammitsevalt. Karika poolfinaalis käiski seal korralik mulgi mäsu, umbes nagu suvisel folgil, kus takustes hamedes ja pasteldes märsilohistajad linlastest väikekodanlasi kollitavad. Seekord oli küll publikut vähem, aga siiski liigitan Viljandi spordisaali melu kadestamisväärsete kilda. Peale mängu hüppas ligi Sakala spordiajakirjanik ja küsis, et mis teeme, kas kogume vormi. Ma ei hakanud mõne teise treeneri kombel udu ajama, et kogume jah…siin pole enam midagi koguda, kevad on samahästi kui käes ja otsustavad mängud ligi. Meie asi aga logiseb nii kaitses kui rünnakul. Lisaks 7-meetri visetele ebaõnnestusime kiirrünnakutel, tagasipõrkuvate pallide napsamisel, isegi üks-ühele kaitses. Lõpuks väsisime veel ära kah. Levivad kahtlused, et Viljandi spordisaal võib meie jaoks nõiutud olla. Nädalavahetusel Balti liiga mängudel Minskis ja Brestis saab selgemaks, kas sellistel kahtlustel on alust. Praeguses seisus Valgevenest punktide toomine tundub raske, aga uskuma peab…”
