Õitsva kapitalismi tingimustes on mitmetel spordialadel võimutsema pääsenud varem tundmatud final four’id. See on see, kui sportlased on pika hooaja jooksul punninud ja ringi litsunud nii et varbad villis, tubli tööga isegi mingisuguse koha välja teeninud. Siis aga saabub kulminatsiooniks, kõige krooniks heerold ja kuulutab : “Neli lähevad lahingusse elu ja surma peale, ülejäänud – tehke, et kaote.”
Taoline asi publikule meeldib – võitlus elu ja surma peale. Üks põhjus arvatakse olevat selles, et kui mingit asja saab vaid korra teha, siis karta võib, et seda püütakse teha võimalikult hästi. Tegelikkuses võib aga liigne püüdlikkus osutuda hoopis kaunipalgelise võistluse surmaks ja seetõttu näebki final fouridel ilusa ja ludinal kulgeva sportmängu asemel närvilist pusserdamist. Lisaks veel need jutud sportlikust õnnest ja hetkevormist…
Suurte ja konkurentsitihedate liigade puhul pole janti final fouridega vaja. Hooaja päriselt parimad selguvad kuudepikkuses tragis võistluses, kus iga punkti pärast käib kõva kisma ja pole sellist Northugi stiilis tilla-tölla ree sabas tilpnemist, viimasel hetkel otsa peale kargamist ja siis peale põgusat puhkust rasvaseima pala nahaalset nahkapanemist.
Väikese koosseisuga palliliigade (nagu BHL tänavu) puhul tundub aga millegi parema välja nuputamine täitsa võimatu. Muidugi, kui oleks targemate käest küsitud, siis need võinuks kohe oktoobris kosta, kes nelja hulka pääseb ja kes mitte…saanuks suure hulga mänge kokku hoida. Sellise stsenaariumiga ei taha nõustuda riigi eliitvägede ülemjuhataja Rein Suvi :”Olen suure hulga põhiturniiri mängude tuline pooldaja…minu ustavate sulaste Jüri ja Kalmeri käe all saavad noorukid, tulevased koondislased, kõva karastuse. Ega ilmaasajata ennemini öeldud, et parem on näha üks kord Brežnevit, kui sada korda Ansipit. Olen näiteks tähele pannud, et üks matš Minski armeelastega on Serviti noorte mürakarude jaoks sama efektiivne kui kümme kohtumist spordikooli õppuritega. Kas ei öelnud just mu eelkäija hiljuti, et mõne meistrivõistluste mängu puhul mõtled küll, et hoopis kasulikum oleks oma punt pooleks lüüa ja trennis vastastikku tampida, kui niiviisi aega raisata ?”
Nii on need väikese riigi hädad. Üks valge kahuse salliga vennike siin parasjagu undab, et rajame võimsa sõjatööstuse ja kütame idanaabrile koletu koosa. Huvitav, mis viib inimese sellise suurusehullustuseni olukorras, kus enamikus Eesti suuremates linnades pole isegi oma käsipallirügementi, et kasvõi pisikesele Põlvale või veel pisemale Kehrale väärilist konkurentsi pakkuda. Olukorras, kus ükskõik, mis spordialal sellesama vihatud naabri tublid sportlased aina elegantselt medaleid roobitsevad ja meie omad mokk pikas ja häbi südames rahvusringhäälingu reporterile piinlikku aru peavad andma, et kuidas siis nüüd küll sedamoodi. Kahju, et selliste valgesalliliste kisakõride tegelikke saavutusi ja võimekust ei saa muud moodi mõõta, kui lärmi tugevuse järgi. Ses mõttes on sport oma sekundite, kilode, punktide ja millimeetritega tuhat korda ausam kraam. Keegi, kes pole neid piisavalt saanud, ei oma erinevalt poliit-lollidest vähimatki võimalust viletsa saagi korral rõõmsalt huilata – oi-oi, ma olen hullult kõva mees.
Serviti seevastu saab, sest tulla teist aastat järjepanu BHL’i põhiturniiri võitjaks, on üks stabiilne ja päris kõva jutt, kuna kogu Balti Käsipalliliiga õige jume ja mõte pole sugugi selles, et keegi saaks järjekordse karika kappi torgata. Eks meeldiv ole seegi. Kuid tohutult tähtsam on võimalus, et tugevate mängude põua all kannatajad saavad hooaja jooksul need 10 või 12 päris heal tasemel kohtumist. Ja siin pole kohta sellisele suhtumisele, et ah ei hakka novembris ega detsembris pingutama, küll ma final four’i ikka lipsan ja seal siis ehitan.
Kes on põhihooaja korralikult ja südametunnistusega kaasa teinud, see on võitja igal juhul. Toogu siis see finaalineliku nädalalõpp lisaedu või mitte.
