…need on harrastussportlase kaks peamist liikumapanijat. Täpsemalt defineerides tuleb rõhutada, et harrastussportlane toimetab vabast ajast, ent ometi on see toimetamine suunatud edu saavutamisele avalikus ruumis. Kui avalikuks ruumiks lugeda Eesti käsipalliruumi, siis hakkab positiivselt silma Põlva TunMani nimeline kooslus. Tubli käsipallisportlane väärtustab mängu põhilisi traditsioone, aitab võimaluste piires kaasa spordiala arengule ja võtab pallimängu küsimustes sõna.
Kahes Eestis toimivas meeste käsipalliliigas mässab kokku kolm Põlva võistkonda. Kaks neist treenivad saavutusspordile kohaselt, ehk siis päris palju ja vahetpidamata. TunMani ratsioon on aga üks palli- ja üks jõusaalitreening nädalas. See tähendab, et jõuvarusid õnnestub säilitada ka võistlusmänguks. Reedene mäng PTY’ga rullus võrdsete võitluses kuni lõpusirge alguseni, viimaks pääsesid aga maksvusele tünnimeeste poolt hoolega säästetud jõuvarud. Noored olid nendega ilmselt treeningtundides natuke pillavalt ümber käinud.
Oletame, et kartulipõllu veerde pannakse ühe hernehirmutise asemel kaks. Kas siis metssiga kardab kohe kaks korda rohkem ? Ilmselt mitte. Ka kaks korda rohkem treeniv võistkond ei mängi automaatselt kaks korda paremini. Teame, mismoodi rassivad St. Petersburgi mehed, kui nad Põlvas laagris on. Ikka kuus tundi päevas ja nõrkemiseni. Kui viimaks Servitiga sõprusmänguks läheb, pole venelaste võit ilmaski 20- või 30-väravaline ja Euroopa tasemel pole ka neil midagi pihta hakata. Hullupöörane treenimine on vaid üks samm võiduni, lõppkokkuvõttes napsab auhinna ikkagi kavalam. Vähemalt pallimängudes on see nii.
TunMan pole käimasoleval hooajal kaotanud veel ühelegi Eesti võistkonnale. Aasta jooksul on alla jäädud vaid valitsevatele Eesti ja Soome meistritele. Mõistagi ei sünni sellised harrastusportlased nõnda, et olles piisavalt tribüünil mängust vaimustusse sattunud, nõutatakse ka omale harjutuskordi ja hakatakse aabitsatõdedest pihta. TunMani-sugune meeskond komplekteerub mängijaist, kes on kunagi kõvasti harjutanud, saavutusspordi liinis ka mänginud, ent kas väsimuse, vigastuste või napi mänguaja tõttu sellest loobunud. Tipp-treenerid arvavad, et vana rasva pealt võib niiviiisi paar aastat loorbereid lõigata, aga siis on lips läbi. Saame ajapikku näha, kas nende teooria ka paika peab. Ja kui ka peab, toodavad meistriliiga klubid säherdust materjali hoogsalt ja pidevalt juurde. Praegugi on endast märku andnud mõned tipp-pallurid, kes juba maialt vaatavad TunMani poole. Ka nemad ihkavad naudingut ja rahuldust tunda saada…
Printsipiaalne lahing Põlva PTY ja Põlva TunMani vahel kujunes Sergei Ljubtšenko ja Priit Jõksi viskevõistluseks. Seda vähemalt statistika poolest. Üks uhas 13, teine 9 väravat. Iial varem pole ühelgi ukrainlasel õnnestunud esiliigas kanda kinnitada, aga paistab, et Ljubtšenko saab sellega hakkama. Endine Ukraina koondislane peaks olema mõningatel andmetel üks kõvemaid põrgatajaid. Nii kui palli saab, põrgatab kohe suurima mõnuga ja siis paneb litri kümnelt-üheteistkümnelt meetrilt lendu. Tihtilugu supsab see ka väravasse ja kannatajale poolele jääb mulje, et meest ei suudeta taltsutada. Pikale kasakale endale mõistagi noortevõistkonnas meeldib, vaevalt tal lastaks Servitis sedasi mängu enda õblukestele õlgadele võtta. Hea, kui seal üldse platsilegi saab. Mullu jäi PTY napilt final four’ist välja, ent tänavu tundub olevat üks tõsisemaid favoriite. Võib-olla koguni liiga võidule.
Mälestusväärseid hetki oli reedeses mängus teisigi – hispaanlasest kohtuniku resoluutne kaart liigselt õpetamishimulisele PTY vanemtreenerile, mis peaks meelde tuletama, et kohtunikud saavad ka ilma treenerita hakkama või arenevad ise ja omasoodu. Kuna ühistu omad ühtegi kaheminutilist karistust ei teeninud, otsustas TunMan arvulise ülekaalu viieks lõpusekundiks ise võtta. Minutiliselt vaheajalt tuldi väljakule koguni seitsmekesi ja korraldati viimane ja tsentraliseeritud pealetung. See oli nii naljakas, et publikul jäi suu ammuli ning kohtunikel väike reegliterikkumine koguni kahe silma vahele.
Kalmer Mustingu kommentaar:” Selle üle võib vaielda ja spekuleerida, kui palju treenida on paras. Kogemus näitab paraku seda, et kui meilt Eestist lähevad mehed piiri taha, tugevatesse võistkondadesse, selgub seal, et nad on ikkagi kehaliselt nõrgad ja tööd tuleb kõvasti lisaks teha. Võin öelda, et PTY mängijad suhtuvad treeningprotsessi suure entusiasmi ja elevusega. Panustavad hoolega ja pühendunult, sest nii mõnigi noor mees ei käi igal õhtul spordisaali mitte mugavalt ja lähedalt Põlvast, vaid tullakse kahe-kolmekümne kilomeetri kauguselt. Seda tuleb tunnustada. Meie eesmärk pole esiliigat võita, küll aga seal hästi esineda. Ning usun, et poisid tunnevad sellest kõigest samuti naudingut ja rahulolu.”
