Loo juures olev pilt on illustratiivse tähendusega ja mõte peitub Serviti totaalses mängupuudulikkuses. Keegi on hooaja graafiku nii rumalasti koostanud, et mõnikord tuleb rahmeldada neli mängu nädalas ja seejärel istuda pool kuud käed rüpes. Siseinfo kohaselt olevat mõnede nooremate meeste mängunälg nii suureks paisunud, et on tekitanud lausa äreva julgeoleku situatsiooni. Vanemad olijad seevastu püsivad tasakaalukad, sest kogemus on näidanud, et mingi võistlus tuleb varem või hiljem nagunii.
Kolmapäeval sõidetaksegi Valgamaale, et seal pisikest linnupetet võtta. Minek on täiskoosseisuga, hoolimata asjaolust, et mitmed Kävali sportlased siplevad vigastuste küüsis. Näiteks nende liider Andris Celmins, kellest õigupoolest ei saagi aru, mis meeskonna esindaja ta täpsemalt on. Ja sellest ka, et kui ta on läti punaste väravaküttide liige ja edetabeli liider, siis kas need väravad on kahe võistkonna (Audentese ja Kävali) peale kokku või võetud kummagi eest visatu keskmine. Üks on aga selge – selline andekas noorsportlane on tarvis edasist silmas pidades Serviti ridadesse värvata ja veel enne, kui tuntuim ja edukaim käsipallurite röövel Jüri Lepp käpa peale paneb.
Miks siis täies purjes hõreda koosseisuga Kävali peale minnakse? Ikka põhjusel, et tihedamat pole kusagilt võtta. Teiseks sisaldub sellises otsuses lugupidamine Kagu-Eesti kolleegide vastu, kuna miski ei pahanda sportlast rohkem kui allahindlus ja pooles vinnas võistlusele tulek. Kolmandaks seesama mängunälg, mis võib pikemas perspektiivis anoreksiaks areneda ja meeskonna kevadel närvaks ja jõuetuks muuta. Preagu treenitakse küll usinasti üldfüüsilist valmisolekut, mis näeb välja umbes nii, et igal õhtul kusagil seitsme paiku hakkavad Serviti mehed spordikeskusse tilkuma. Nad tulevad pikkadelt jooksuringidelt ja ikka enam-vähem nii, et ühed ja samad saabuvad esimeste seas ja sama kindel kaader mõni aeg hiljem. Kõik ei saagi pikamaajooksus ühtviisi edukad olla. Viimastena jõuavad kohale Suvi ja Musting. Mõnusasti loivates ja teineteisele lõbusaid spordijutte vestes, mis loetud spordibiograafiatest või kuuldud muude alade korüfeede käest. Neil pole mõtteski end higiseks ajada ja ka jõusaali ägedamate pommide ning kangide pärast võidelda, sest pingul musklid ei kuulu treenerite töövahendite hulka.
Suurele paastule järgnevalt on kopsakamaid söömaaegu oodata. Ees terendab tähtis mäng EMV liinis Kehraga, mis otsustab põhiturniiri võitja. See annab juba sihukese keskmise burgeri mõõdu välja, kus vahel on kotlett, praemuna, juusturäbal ja sorts majoneesi. Põhiturniiri võidu tähendusrikkusest oleme hiljaaegu kõnelenud ja seetõttu kordama ei hakka. Küll aga pole kaugel enam seegi aeg, mil eksootilise hüper-kabanossi kallale tuleb asuda, mis tähendab, et BHL’i poolfinaalis mässab Serviti meretaguse asjaga, nimega Cocks. Võtame luubi alla huvitava võrdluse. Riihimäki on Põlvast rahvaarvult umbes 5 korda suurem. 2014/15 hooajal EHF Challenge Cupi mõlemil kodumängul (itaallaste ja ukrainlastega) kogunes Mesikäppa publikut umbes 800 jagu. Samas Riihimäel käis mänge vaatamas 142. 182 ja 352 inimest. Isegi kolme kohtumisega ei saadud sama palju publikut kokku kui Põlvas ühega. See on kaunis kõnekas fakt ning jutustab sellest, et kui su meeskond on väikesest kohast ja pole just maailma tipp, suudab ta auditooriumi peibutada ennekõike ikkagi siis, kui palli ajavad taga omakandi poisid. Paar-kolm võõramaalast on vürtsiks ja maitseks head, aga kui kogu roog on sisse veetud, ei taha seda õieti keegi. Tõmbame paralleeli korvpalliga. Just eile võõrustas Kalev/Cramo Volgogradi võistkonda. Geograafia alal võhik võis arvata, et Volgograd asub kas Aafrikas või Ameerikas, ühesõnaga paigas, kus elavad mustad metslased. Esimene poolaeg hakkas juba lõpule tiksuma, kui väljakule imbus esimene venelane…ühel neegril oli nimelt karges põhjamaa kliimas keele vesti peale võtnud. Serviti on Volgogradis käinud ja võib kinnitada, et see linn asub Venemaal. Üpriski lõunas küll, kui siit vaadata. Samas, terve tolle kunagise EHF-vastase Kaustiku rivistus koosneb ka tänasel päeval vaid venelastest. Aga võib-olla on see ka põhjus, miks neil tänavu EHF Cupil just kõige paremini ei läinud – juba kvalifikatsioonis jäädi alla norralaste Haslumi klubile.
Riihimäe Cocksi võistkonnaga seoses on meeleolukas mainida, et kordusetendusel Portugaalias saadi küll taas kindel kaotus 27:38, aga suureks lohutuseks on seejuures asjaolu, et Cocksi vägevaim väravakütt oli nüüd Põlva päritolu mees nimega Marius Lepp. Paha on aga see, et Cocks saab muudkui kõvasti harjutada ning vormi koguda. Kohe-kohe on neil algamas riigi superliiga kohamängud Mario Karuse võistkonnaga. Tuleb Mariole öelda, et teeks kõik võimaliku vastaste maksimaalseks kurnamiseks…
