Põlva-Viljandi kevadkollektsioonide esitluse esimesel galal domineerisid esmajoones uued soengutrendid. Kell on hetk tagasi seitse saanud, päike loojuma asutanud, imaamid Sitsi ja Heinla vilepuhumisega märku andnud, et aeg õhtupalvuseks küps ning tõsisem usurahvas juba asendi sisse võtnud. Rasmus Otsa tähelepanelikumal silmitsemisel hakkab silma eufoorias Viljandi uus moevool – üsna paljaks pöetud peanupp, mille poolitab peenike triip nagu punkaril või pesukarul. Mitte küll kõigil, aga mingit joondumust on hoomata. Tähtsate spordisündmustega käivad sellised asjad kaasas. Küll lahvatab ebausk ja habemeil lastakse vohada kuni medalite selgumiseni, värvitakse juuksed ära või aetakse täitsa maha. See on lahe ja fännid lähevad veelgi rohkem leili.
Servitis on habemega mehi üldiselt vähe ja habemega naisi hoopiski mitte. Tuntuim habemik Eston Varusk, kes alles mõned päevad tagasi käis ringi nagu väärikas vene bojaar, must habe tähtsalt õieli, oli finaaliks karvadest täiesti loobunud. Kui nüüd hästi läheb ja tänavu Kehra meistritiitlite (11) osas kinni püütakse, siis järgmiseks hooajaks võiks vahelduseks midagi edevat plaanida. Võib-olla sellist:
Mängust endast palju kõnelda pole, kõik, kes tahtsid, nägid oma silmaga ja kuulsid kõrvaga. Üks on kindel – sellist hirmsat lärmi polnud vana hea Mesikäpa liimpuitkaared ammu kogenud, lagi vibreeris trummirütmis ja röökimise taktis kaasa ning katusel konutavad tuvid ja varesed said varvastele mõnusat massaaži. Viljandi spordientusiastid olid küll retkeks korralikult valmistunud, hakkas silma, et väljasõitudeks sobilike kuivainetopsikutega oli igasugu kotlette ja mulgi kakukesi kaasa haaratud. Ikka selleks, et kaasaelamisega kaotsiminevaid energiavarusid taastada. Mesikäpas ju sooja toitu ei pakuta ning krõpsud-dipikastmed tõelise mehe kõhtu kindlasti ei täida.
Kogu see melu ja mürgel kandus nagu nõiaväel väljakule üle, kiskumist ja üksteise pulstimist oli üleliia palju.
Selles valguses oleks igati kiiduväärne, kui seeria võimalikult ruttu otsa saaks, sest käsipallurite suvevaheaeg võiks ka endast kujutada mõnusat äraolemist rannapuhkuste, aiapidude ja muu toredaga, mitte aga kontide kokkukleepimist ja operatsioonisaalides vedelemist. Ühed Taani kohtunikud tulevad meelde, kes siin mõned ajad tagasi vilistamas käisid. Väga viisaka mängu puhusid oma viledest välja. Jäi mulje, et koguni korvpallis lubatakse jõulisemat ja vägivaldsemat kohtlemist. “Meeste mäng” on arusaadavalt kõva argument, aga kui oled uimane ja hiljaks jäänud, siis selja tagant tuuseldamisel pole õigete meeste mänguga midagi pistmist.
Serviti asus küll napi 27:18 võiduga seeriat 1:0 juhtima, aga see ei tähenda veel midagi. Uus kohtumine leiab aset reedel ning täitsa võimalik, et siis saavad viljandlased juba rohkem mängule keskenduda, Põlvas läks põhiline aur värskete soengute demonstreerimisele. Suurima tõenäosusega ei saa Põlvat aidata põlvele viga teinud Ardo Puna. “Meel on murelik,” kostab Kalmer Musting: “ja mitte nende eesseisvate sellekevadiste kohtumiste pärast. Tõsine põlvevigastus jätab jälje tulevikule, võib isegi juhtuda, et kogu elule. Muidu olen meestega rahul, tegid kaitses kõva tööd ja Eston möllas väravas. Järgmises mängus saan juba Denis Lõokest ka kasutada, loodetavasti pole ta oma punase reisisaatja-kaardiga ära lõunamaale lennanud. Isegi põgus väravavahtide vahetus on kasulik asi, saab vastaste viskajad väheke segadusse ajada. Mõistagi ootan slaavi troikalt vägevamat sekkumist, sest üks värav nina peale pole kindlasti nende meeste lagi.”
Ardo Puna 7 väravat, Kristjan Muuga 4, Andreas Rikken 3, Raiko Rudissaar 3, Henri Silolaste 3, Henri Hiiend 3, Sander Sarapuu 1, troika Roman Aizatullov – Andriy Ternovy – Sergei Ljubtšenko a’ 1
