Vanasõna väidab küll, et iga algus on raske, aga vahel on ka nii, et mõned vanasõnad uuemal ajal enam ei kehti või kehtivad siis, kui ise tahavad.
Serviti jaoks on selle asjaga nii, et eelmise hooaja algus polnud väga raske, aga tänavune ei hellita. Toona alustati Balti liigat võidukalt, praegu haigutab peale kahte vooru tabelis ümmargune 0. Koduses meistriliigas läks koguni Tapaga mässamiseks ja teine mängupooltund jäigi viiki. Kalmer Musting selle üle ei imesta, vaid ütleb nii: “Sina, kodulehe susserdis ei taipa tegelikku olukorda…aga tegelik olukord on selline, et tasemed on ühtlustunud ja ma ei tea täna, kuidas me homme Audentesest jagu saame. Kui neil on platsil see multitalent Celmins, kes võib mitmes meeskonnas mängida ja ka mitmel positsioonil, siis pole ime, kui meie noorel satsil jänes püksi tuleb.”
Mustingu jutus on ilmselgelt iva sees ja pole võimatu, et Serviti Eesti tasandil ka kellegi teise kui Kehra käest tänavu kaerad kätte saab. Samal ajal kui Viljandi, Viimsi, Aruküla ja veel mõned on saanud täiendust väga kogenud meeste näol, loodab Põlva esindusklubi noortele. Pluss neljale kuldse 1984 aastakäigu mehele.
Ent käsipallist nuustiku kombel läbi imbunud peatreener tahabki töötada nendega, kel sära silmis ja kes on valmis kasvõi südaööl ja une pealt üle küljejoone veereda ähvardavale pallile pea ees järele viskuma. “Ühtlustunne on küll tiimis kõva,” kiidab ta peale Riihimäe-Kehra tuurilt naasmist, ” ja ega me seal paha mängu teinud ka. Isegi Riihimäel saime võimsa Cocksi vastu teisel poolajal veel viigist kinni, aga siis hakkas ühel kohtumõistjal printerist tõelist rahvuslikku putru välja ajama ja sinna see läks. Kehra puhul ei saanud aga uut ukrainlast pidama. Meie põhiviskajate püss on veel pisut roostes, Turajev esines nii enam-vähem ja tabavus oli vaid pisut alla 50 %, aga tema puhul on see igavene teise päeva faktor – siis meenutavad pika mehe jalad mulle vanaema pehmeks keedetud makarone vorstikastmega. Tuterdab ja tuigub seal ringi ning võimu pole taga. Tegelikult ka alles noor mees ju, 22 kõigest ja võib aru saada, et seda vintskust pole veel keres sees.” Karta on, et õige vintskus alles siis tuelbki kui kodune Piiter ta taas neelab kõigi oma neevade, puutinite ja gaseeritud viina automaatidega.
Balti liiga algas ootamatult
Võib päris kindel olla, et enamik Põlva käsipallifänne ei teadnud BHL’i algusest mitte midagi. Ühekorraga oli reede, 19. september ja mängureid vedav buss vuras juba põhja poole, kui saabus sõnum, et oleme teel ja sihtpunktiks on Riihimäe. Muidugi pole kindel, et selle teadmisega ka midagi pihta olnuks hakata, sest eks välismängudele minnakse pealtvaatajaiks kaasa ikka alles siis kui liigad otsustavasse faasi jõuavad ja mängud juba mõisa peale käivad. Muidugi olnuks sügiseses Soomes mõnus kambakesi üks mökki rentida ja seal fänni tervistkahjustavat elu elada. Umbes sedasi nagu kaheksa tuhat soomlast Hispaanias omi kossumehi tugemas käsisid.
Balti liiga on tänavu läbi teinud põgusa noorenduskuuri ning jagunetud on kahte tasemelt erinevasse punti. Serviti, Kehra ja Riihimäega samas on veel Brest ja Minski ASK Valgevenest ning peale paariaastast pausi Vilniuse Šviesa. Mängitakse taas 2 korda omavahel läbi ja siis vaadatakse, mis edasi saab. Eeldatavad nõrgemad madistavad omaette ja nemad veel ei alustanud.
HC Kehra – Põlva Serviti 27:25
Ardo Puna 5, Andreas Rikken, Pavel Turajev ja Carl-Eric Uibo 4, Henri Hiiend 3, Raiko Rudissaar ja Henri Sillaste 2 ning Tõnu Jõks 1 värav
Kui Jüri Lepp oli rahul kolme punktiga, siis Kalmer Mustingu rahulolu laienes kohati nähtud päris nauditavale mängule. Etteheiteid oli tal vaid paarile mängudes ettetulnud mõõnale. Suur soov oleks neid mõõnasid järgmises, 4. oktoobril kodus peetavas kohtumises Vilniuse Šviesaga enam mitte kohata.
