Juba nelja päeva pärast jooksevad väljastpoolt Baltikumi BHL-liigaga liitunud Minski ASK ja Riihimäe Cocksi sportlased päkkade välkudes mööda Mesikäpa parketti. Spartak Mironovitš ja Jari Viita vaatavad isiklikult ja isalikult, et spordimeestel ikka ketsid ja vormirõivad kaasa saaksid. Üks on oma meeskonna peatreener, teine aga rahaboss ja mänedžer. Mõistagi võiks armee sõdalas-sportlastele kohapeal ka jalarätid ja kirsad välja kirjutada, kui botased maha peaks ununema, aga karta on, et Mesikäpa direktriss Taima ei laseks selliste roomikutega kedagi kallist põrandakatet kraapima.
Samal ajal müttab Musting väikese abiväega põlislaanes ja on seal mitu palgipuud sirakile tõmmanud – sarikamaterjali vaja varuda. Kas sundusliku regionaalreformi taustal on hakanud levima kartus, et ühel päeval mõnel spordiministril katus minema sõidab ja tuleb kohustuslikus korras Mesikäpas peremehetsev käsipall koomale tõmmata ja mõnele muule distsipliinile ruumi teha? Ei, seda Põlva käsipallinduse isa ei pelga; pigem on tegu investeeringuga tulevikku. Äkki tuleb millalgi kiusatus näiteks pühvleid pidama hakata, siis on hea, kui tarvilik hoone kohe hoovi pealt võtta.
Serviti poolfinaali vastasel Minski ASK’l on uudiseid ja muidu põnevad päevad. Esiteks toimub vahetult enne väljasõitu kauaoodatud madin Meškov Brestiga (kolmapäeval, kolmeteistkümnendal). Piletid on juba pea kuu aega müügil olnud ning hinnad varieeruvad 40 000’st kuni 130 000’ni. Mõistagi valgevene rubla, aga muljetavaldav ikka. See mäng tähendab, et Minsk saab väga hea hoo sisse ja eks ole nagunii äsja seljataga hunnik EHF Cup grupifaasi kohtumisi väga tugevate vastastega. Noore koosseisuga ASK on saanud kõva karastuse. Lisaks esmaspäevane uudis – Minskiga liitub üks Euroopa käsipalli suuri nimesid – Siarhei Rutenka. 34-aastane mees, aga legend missugune ! Sündinud Valgevenes, aga omab ka Sloveenia ja Hispaania kodakondsust.
Mänginud RK Gorenjes, Celje Pivovarna Laškos, BM Ciudad Realis ja viimati kuus aastat FC Barcelonas. Võib aru saada, et sellega seonduvalt on ta võitnud üksjagu klubitiitleid, kuid kuulu järgi olevat Valgevene meistrimedal veel puudu. Esindanud nii Valgevene kui Sloveenia rahvuskoondist (näiteks 2006 aasta EM’l oli ta Sloveenia eest võisteldes terve turniiri suurim väravakütt). Tõsi, mitte väga ammu sai mees Valgevene koondise ridades viga ja vahetult enne ASK’ga lepingu sõlmimist käis rahateenimistuuril Qataris ( Lekhwija SC võistkonna värvides). Pildil istub Rutenka (vasakul) pidulikul pressikonverentsil ning on sunnitud vastama ka töötasu puudutavatele küsimustele. Ajakirjanikud tahavad selliseid asju teada, raha huvitab neid alati. Liiatigi levivad jutud, et Valgevene käsipalliföderatsioon sportlast lausa rahaliselt toetab. Selle kuulduse lükkab asjaosaline ümber ning Spartak lisab veel, et Siarhei on kahtlemata hooaja lõpuni meeskonna liider ja saab töötasu võrdselt teiste ässadega. Juhul, muidugi kui ka vääriliselt panustab. Kui klubi president on ülejäänud võistkonnaliikmete käest küsinud, mismoodi suur staar end treeningutel üleval peab, siis alati kostub vastuseks kollektiivne “pašet” (künnab ehk siis rügab, nii kuis jaksab). Mironovitš lisab, et hoolimata asjaolust, et ollakse armee-võistkond, mingit dedovšinat neil ei eksisteeri. Minski ASK’l lausa olevatki kuidagi selline traditsioon välja kujunenud, et hooaja umbes praeguses faasis tuleb keegi kõva mees juurde ja aitab kuni finaalide lõpuni.
Ja seda on muidugi vaja, sest Mesikäpas on laupäeval Serviti ohtlik vastane ja uisapäisa ilma rutenkadeta pole mõtet peale lennata. Ja siis kohalikud meistrivõistlused ka. Nüüd, kus tšempionaadiga on liitunud Bresti põhikoosseis, läheb asi tõsiseks ja naljategemisele tuleb kiire lõpp.
Üks tore uudis on Minskil veel. Nimelt sõlmiti eelmisel nädalal mõnus koostööleping õllevabrikuga Bierbank. Rõõmsad on mõlemad pooled, sest käsipallurid teevad tervislikule kesvamärjale head reklaami ning spordisõbral, kes saali tuleb, on võimalus madinat jälgides õllekannust meelepärastes kogustes jahutavat rüübet kummutada. Esialgu pidi müügile tulema kahte sortimenti ja juba kolmapäeval saab habemed vahuseks.
Riihimäel on samuti uudiseid. Põhiline on see, et uuest hooajast hakkab satsi juhendama leedulane Gintaras Savukynas. Klubi omanik ei taha enam leppida sellega, et praegune Kaj Kekki veel mõne aasta käkki keerab ja meeskond rahvusvahelises plaanis kusagile ei jõua. Isegi Balti liigat pole Cocksil seni võita õnnestunud ja see ajab arusaadavalt harja punaseks. Kui Gintaras ka ei aita, siis on küll mõistus otsas.
Savukynas on kõva maailmarändur, mänginud ise Leedu, Islandi, Šveitsi ja Norra klubides. Enam-vähem samades riikides ka treeneriametit pidanud. Lisaks veel Valgevenes – aastatel 2010-2012 Meškov Bresti peatreener. Nutikas 45-aastane spetsialist valdab mitmeid keeli ja kavatseb oma perega Riihimäele kolida Norrast, kus viimati ametit sai peetud.
Riihimäe Cocks lõpetas Soome meistrivõistluste põhiturniiri esikohal nagu eeldati. Kahe viigi kõrvale kogunes ka üks üllatuskaotus tagumise otsa bandelt SIF, just Eesti Vabariigi pidupäeval, 24. veebruaril. Kuigi praegu Cocksi ridadesse ühtegi maarjamaalast ei kuulu, võivad nende poolt juurutatud traditsioonid selles loos siiski oma osa mängida. Võib-olla läksid mehikesed kossu-jaffalla jookidega enne mängu liiale; mingi seletus peab ju šokikaotusele olema.
Kõigi eelduste kohaselt peaks soomlaste jaks poolfinaalis Kaunasest üle käima, aga ärgem unustagem, et käsipallis on värav kandiline ja pall üsna ümmargune. Kindla peale saabub Põlvasse rügement “kukkede” fänne. Lisaks huvitavatele sportlikele motiividele peibutab põhjanaabreid ka odav piletihind. Kui arvestada, et Riihimäe Urheilukeskuses pääseb mängule alles 10 euro loovutamise järel, siis Põlvas jääb raha niipalju üle, et saab vabalt mõned õlled nokkida.
