…pitsitas Aruküla ninamees Toivo Järv häid soove PTÜ esindajale justkui piparkoogikaunistusi valmistavast glasuurituutust. Pitsitas neid peale reedest mängu, siis kui esimene pahameel dramaatilise lahenduse üle lahtuma hakkas. Aasta tagasi oli Harjumaa alevikurahvas ise finaalinelikus ruulinud ja kange himu oli sinna tänavugi pääseda. Umbes kaks tundi varem teatas seesama Järv, et nad teevad kõik endast oleneva, et mainitud Põlva pidu ära rikkuda. Justkui oleks pool kuningriiki ja veoautokoorem kulda mängus. Koosseis on Arukülal tänavu selline, et poleks patt meistrisarjas pronksmedalitele mõtelda – käbedaid noori toetavad ülikogenud “kehralased” Glinkin ja Eensalu. Just Eensalu oligi see, kelle initsiatiivil külalised teisel poolajal äramineku algatasid. Äramineku, mille juures isegi Kalmer Musting mõtles, et tore oleks, kui jaksaks viisakas kauguses sabas püsida. Õnne oli Põlval rohkem – kõigepealt võttis treener Järv ise minutilisega ühe Aruküla värava ära ja eks sellised söödud nagu PTÜ väravavaht viimastel sekunditel üle terve väljaku Sander Sarapuule pani, jõuavad ka ju reeglina kohale ühel juhul kümnest. Mitte sagedamini. Seegi oli hea õnn, et lähedal trehvas olema Urmo Sitsi, kes ei karda väärtegu õiglaselt karistada. Olgem ausad, teine mängu teenindanud kohtunik andnuks ilmselt jultunud marakratile, kes söandab minna viimasel sekundil meistriliiga klubi vastu väravat viskama, punase kaardi või midagi.
Mõru pilli alla neelama pidanud Järv siiski hiljem tunnustas Põlva noori ja arvas, et nad ongi meistriliiga tasemel klubi. Kas pole aga nii, et meistriliiga tasemel on siiski vaid kaks kanget – Serviti ja HC Kehra, parematel päevadel annavad mõõdu välja veel paar ning ülejäänud sobiksid paremini esiliigasse ? Kõik on maitse asi ja tõlgendamise küsimus. Eesti on liiga väike ja miskitmoodi peab käsipalli mängida soovijad kastidesse lahterdama . Praegu on see nii, aga pole välistatud, et millalgi tulevikus kargab kellelgi mõni parem plaan pähe.
Karikafinaali plakat on igatahes uhke – justkui toimuks Viljandis vähemalt Oscari gala. Musting muheleb ise ka ja ütleb, et vaevalt kunagi enam midagi sellist juhtub, et karikafinaalis osalevad kõik mõeldavad Põlva võistkonnad. Et selline asi saab sündida vaid tänu mõned aastad kehtinud loosisüsteemile. Igatahes mängib oma rolli fortuuna ning juhtunuks näiteks nõnda nagu mõni hooaeg tagasi, kui Serviti ja Kehra kohe avaringis kokku loositi, oleks üks neist praegu nimekirjast puudu.
Kui küsida, kumba võistkonda siis maestro ise esimeses poolfinaalis dirigeerib, teeb ta panuse nooremale PTÜ’le. Küll Serviti saab ise hakkama või kui ei saa, siis on neil pingilt võtta Eesti koondise peatreener.
Musting rõõmustab Sergei Ljubtšenko edusammude üle ja kahetseb natuke, et toda juba eelmisel hooajal PTÜ ridades ei kasutanud. Pika treeneritöö tulemusel on mees jõudnud äratundmisele, et edukaks esinemiseks kulub mängupraktika marjaks ära ja seda on ukrainlane tänavu tänu esiliigale korralikult saanud. “Võib-olla võtan mehikese uuel aastal lausa Servitisse, hakkab mul kehrate ja viljandite vastu väravaid põmmutama. Kevadel on tähtsaid mänge tulemas,” heietab Kalmer mõnusaid mõisniku mõtteid. Hea, kui sihuke rikkalik valik käepärast. Praegugi on nii, et pealtvaatajad küll pole aru saanud, milline see Serviti algkoosseis võiks olla. Ideeliselt saaks kaks enam-vähem võrdset satsi platsile kupatada. Kui ei suju vanadel ässadel, maksab alternatiiviks noort kaardiväge testida.
TunMan esiliiga suveräänse liidrina pole käimasoleval hooajal veel Eesti võistkonnale kaotanudki. Nüüd saadi poolfinaali vastaseks Kehra. Ja see on ilmselt üsna kättemaksuhimuline, kuivõrd Tallinn Cup’il teeniti tünnimeeste käest mõnevõrra ootamatu ühepunktiline kaotus. Samas ei saa Kehra poolfinaalis TunMani vastu oma jõuvarudega väga pillavalt ka ümber käia, kui soovib finaalipääsu korral Servitile väärikalt vastu hakata.
Üks on aga kindel – vähemalt kaks auhinnapjedestaali kohta on Põlvale broneeritud.
Kõik pildid : Helin Potter
