Zaporozhye transformaatori- ja reaktoritehase ZTR meeskonnal on hea Eestisse tulla. Esiteks on Eesti Ukrainale sõbralik kääbusriik ja teiseks on neid Põlvas vastu võtmas klubi kunagine kasvandik Andriy Ternovyi. Pisikesest poisiussist on saanud suur mehemürakas, kes esmaspäeval, 16. veebruaril tähistab oma 34. sünnipäeva. Kuna ukrainlane on juba teist korda siinmail leegionärina leiba teenimas ja vaatamisväärsustega tuttav, võib ta vabalt omakandimeestele ekskursioone korraldada ja näidata, kus midagi on. Taas tuleb meelde üks aastalõpp Limburgis, kui Serviti ja ZTR samal turniiril osalesid ning viimased hotelli ümbritsevates alevikes ringi ekslesid, lootuses mõnd viinapoodi leida. Vanades õhtumaades, nagu Holland seda on, käibib rumal komme sellised asutused hoolikalt ära peita. Eestisugustes uutes põhjamaades on asjad teistpidi ning kärakas ja selle hõlbus kättesaadavus igati väärikas traditsioon.
Mõistagi on Zaporozhye käsipalliüldsusele Ternovyi Põlvas viibimine teada fakt ning seda on ka hoolega ära kasutatud, et kaheksandikfinaalide eelset ärevust üles kütta. Mees jagab intervjuusid paremale ja vasakule, nii et Kalmer Musting peab lausa manitsema :”Ära sa kõike ka ära räägi, muidu pole enam huvitav.” Näiteks on zaporozhjelastel teada, et Serviti peab omi mänge väikeses gümnaasiumi võimlas, kuhu mahub käputäis (600) pealtvaatajaid ja millel on euroopa tasemel parkett põrandal. Kui päeval harjutada, siis on kõrgemal seina sees olevatest akendest näha, mismoodi gümnasistid sööklasse tulevad ja head ning paremat mugivad ja matsutavad.
Ukraina spordihuvilisi erutab seegi, kas Andriy on pidanud Põlva klubi juhtkonnaga ZTR’i küsimust arutama. Küsitakse lootuses, et äkki pole slaavi võitleja midagi reetnud. Torgitagu või tuliste oradega, suu on ja jääb lukku. Paraku on Ternoviy teist meelt ja ütleb, et ikka-ikka, nii on ju kombeks. “Meil on siin isegi salvestused mõnedelt ZTR’i matšidelt, mida pealik siis vaheldumisi vene sõjafilmide ja eesti komöödiatega vaatab,” ei tee leegionär elementaarsest mänguks valmistumise abc’st mingit saladust. Kui aga uuritakse, mida meeskonna nimi tähendab, satub Andriy kimbatusse :”Ei ole päris kindel, poisid rääkisid kunagi midagi siilidest, aga ei usu, et see Serviti siile tähendab…” Ega ei tähenda tõesti, aga pole päris vale samuti. Tegu on siili õpetussõnadega, millest rahvuseepose kangelasel okas südamesse jäi…ei ole ju ilus põhjanaabrit lauajupiga serviti taguda, mis sest, et sorts ja puha.
Kahju on nii ZTR’i mängijail, kui Andriyl sellest, et kordusmäng kodulinnas ei toimu. Sugulased ja sõbrad olid peale loosimist juba rõõmustanud, et saavad kadunud poega kodusaali vaatama minna, ent Euroopa käsipallipealikud pole nõus mängu rindejoonele nii lähedal pidama. Zaporozhye asub Donetskist sama kaugel kui Tallinn Põlvast ja ega Mariupolisse ka väga palju rohkem maad pole. Seevastu Uzhgorod on täiesti maailma otsas (1230 km eemal) ja Slovakkia piirile nii lähedal, et Eesti sportlased ei tohiks end heidutatutena tunda.
