Ega sellest vesi ookeanis ei kahane, kui koer kalda peal äärest natuke lakub, teab vanarahvatarkus rääkida. Nii on muudeski eluvaldkondades ja hoolimata sellest, et pikk käsipallihooaeg on juba kuid ja kuid kestnud ning sportlased ja spordihuvilised üheskoos mitu puuda soolvett ära lakkunud, on ikka koledal kombel huvitav. Ilus muidugi ka. Juba Tartu poolt Põlvasse sisse sõita oli ilus, sest kolm väravavahti-musketäri Eston, Denis ja Jürgen olid ühe oma kaitsealuse neljakandilise raami linna piirile tassinud ja selle värvilise plakatiga kaunistanud. Las sisserändajad näevad, et lisaks lõõtsmoonikuiharusele on Põlva ka sportlikult meelestatud. Mesikäpa Hallis endas, nagu avapildilt näha, kuhjus sulaselget ilu nii enne mängu kui üürikestel hingetõmbepausidel lausa üksteise otsa külakuhja.
Täpset arvet pole pidanud, ent sisetunne ütleb, et Põlva on BHL’i finaalturniire kõige enam korraldanud paik siin päikese all (2008, 2010, 2013 ja 2016). Järelikult ka kõige kogenum ja juhtkonnal seljatagune kindel, kui sündmus sinna määratud.
Mõnevõrra üllatuslikuks kujunes turniiri esimene päev, kus poolfinaalmängud kulgesid ühe poole hämmastava ülekaalu tähe all. Eks viimaste aastate tšempionist Minski ASK’st oligi favoriiti oodata, kuigi kihlveokontorid arvasid hoopis vastupidi – miskipärast said armeesportlastele panustanud mängurid hoopis rohkem tagasi. Tegelikkus kujunes selliseks, mille Rein Suvi poolajal riidehoiu poole tüürides võttis kokku ühe sõnaga: “Hirmus !!!” Viit Valgevene koondislast sisaldanud ASK kasseeris väravaid mängleva kergusega, Serviti osaks jäid peamiselt pallikaotused. Ega sanatooriumist tulnutele ja pika mängupausi all kannatajaile ole võimsa kiirrongi peale hüppamine mingi käkitegu. Üks väheseid, kes midagi silmatorkavat korda saatis, oli Denis Lõokene. See ajas küll saali kohati heameelest maurama.
Ilmselt oleks enamik Denisile mängu parima servitilase tiitli annetanud, kuid Värska kirjadega auhinnakoti sai hoopiski ise samas mineraalveekompaniis töötav amatöörsportlane Sergei Ljubtšenko. Eks tallegi kulub väike emotsionaalne turgutus ära.
16.04. Minski ASK – Põlva Serviti 36:26 (20:9) Hendrik Varul 5, Ardo Puna 5, Andrei Ternovõi 4, Kristjan Muuga 3, Sergei Ljubchenko 3, Henri Hiiend 3, Andreas Rikken 1, Raiko Rudissaar 1, Henri Sillaste 1
Kui 2008 ja 2010 Põlvas toimunud turniiridel sai Serviti lõpuks võidurõõmu maitsta ja 2013 pronksise autasu, siis tänavu tuli kolmanda koha eest kõvasti rassida ja vähe oli neid, kes 40. minutilise mängu järel veel positiivsesse lahendusse uskusid. Pronksimängu platseerus väljakuperemeeste vastaseks Granitas kaugest Kaunasest. Ei olnud nemadki eelmisel päeval Riihimäele vastu saanud, kuigi tõele au andes suutsid kohe alguses hangitud 4-5 väravalist kaotusseisu enamiku mängust stabiilsena hoida. Lähemale paraku ka ei pääsetud ja lõpuks olid kaotusnumbrid suurusjärgult Serviti-Minski mänguga sarnased..
Põlvalaste jaoks algas kohamäng suhteliselt ladusalt, hangiti edunumbrid 6:3, aga siis innustus kahtlaseid liigutusi ja idamaiseid asendeid harrastav väikesekasvuline (183) Granitase puurivaht, asudes Serviti päeva ära rikkuma.
“Natuke mossitasin küll, et asjad parimal moel ei laabunud,” jutustab Kalmer Musting, “aga olin otsustanud, et täna võtame võidu “vanahärrade” Estoni, Mario, Kristjani, Henri, Siivo ning mõistagi Ardo kogemustele rõhudes. Teise poolaja alguses vaatasid kõik väravavahid minu poole, et kes läheb. Olin otsustanud, et Eston täna positsiooni ei loovuta, mis sest, et Denis tegi päev varem hiilgava partii. Ei teagi, kust sellised mõtted pähe kargavad, aga kui nad juba seal on, siis raske on neist ka lahti saada. Tagantjärele võin öelda, et täitsa õige mõte oli”.
“Kuidas ta neid palle küll ühe käega sellise kiiruse peal püüab,” õhkas Pirje Orasson, Eesti käsipallikuninganna, kui Kristjan Muuga järjekordse filigraanse sooritusega Servitit lisapunktiga turgutas. Mingi aeg esimese poolaja lõpus ja teise alguses oligi tema ainuke mees, kes põlvalaste skoori eest hoolitses. See on õige tähelepanek tõesti; jääb mulje nagu Kristjani käe sees peituks magnet, mis kleepuvaid käsipalle külge imeb. Sama efektne oli kahel korral ühtejutti Henri Sillaste vaheltlõiget jälgida. Nagu sputnikud oleks orbiidil põkkunud, leedulaste sööt alustas liikumist punktist A punkti B, samal ajal või murdosa sekundit varem startis rakett Sillaste 1 punktist C. Söödu tegeliku adressaadini pall kunagi ei jõudnudki, vaid alustas hoopis täie tambiga ristipidist liikumist Granitase värava poole. Täielik füüsikaseaduste ignoreerimine !!!
Sellised sündmused võtavad paljunäinud treeneridki rõõmust rõkkama, mis siis veel publikust rääkida. Viimasel kümnel minutil tehtud ilusate asjade eest sai Serviti preemikas taas medalid ja ühtlasi Baltikumi parima käsipallimeeskonna austava tiitli. Finaalis kulla pärast jagelenud Valgevene ja Soome võistkonnad ei kuulu ametlikult Baltikumi koosseisu, kuigi meelsasti löövad Balti liigas kaasa.
17.04. Põlva Serviti – Kaunase Granitas 30:28 (10:13) Ardo Puna 8, Kristjan Muuga 7, Henri Sillaste 6, teised omajagu väravaid
Veelgi üllatavama stsenaariumiga sai hakkama finaalmatš. Cocks, kes ilmaski polnud Balti liigat võitnud, ent ometi seda kogu aeg hullusti ihanud, sai esimesel poolajal ülesandega hästi hakkama. Mängutempo löödi alla, liikumised toimusid peamiselt jalutuskäigu vormis ja võrdsus tablool püsis kindlalt. Õhtu varem oli Jari Viita, võistkonna mänedžer pidulikul dineel meie mehe käest küsinud: “Ütle Kalmer, kas me kunagi Minskit ei võida?” . Üks valgevenelane olla talle just sedasi ennustanud. “Never say never,” kostis Kalmer viisakalt vastu nagu mingi jamesbond, kuigi ise sugugi ei uskunud, et nii võimsa Minski vastu “kukkedel” vähemalt seekord mingit rohtu leida õnnestub. Veelgi enam, mängu teise poolaja alguses hakkas Minsk eest ära libisema ja tundus, et lähebki oma teed.
Minski meestel on selline traditsioon, et alati kui Põlvas käivad, soetavad siit kalamajandist suuri hõrgutavaid kalu koju kaasa. Valgevene pole ju mingi mereriik ega tuhande järve maa ning seetõttu on maitsev tuur või forell kõrges hinnas. Abivalmis nagu Kalmer Musting on, pani ta bussile hääled sisse ja kihutas kalalasti järele. Liiatigi tundus, et kuldmedalite saatus on otsustatud, vaadata pole enam midagi ning kui mõne aja pärast saabus telefoni vahendusel info, et vahe on juba kuus väravat, sai kahtlus kinnitust juurde. Saagiga tagasijõudnult ootas kalakullerit aga ees tõsine sürpriis, kui Minski liider Kuleš oli kaitse poolt kinni võetud, Cocks samm-sammult järele hiilinud ning vile kõlades viik tablool. Lisaajaks tõmbas selline ootamatu põhjamaine tuulemuutus valgevene käsipalli-laevukese masti täiesti maha ja purjed vajusid lönti. Kui viimaks ilutsesid tablool soomlaste võidunumbrid 36:32, ajas Jari Viita suled tähtsalt puhevile ja kihutas kannuste krabinal väljakul püherdavate mängijate juurde, kukutades ennastki piduliku räntsatusega parketile külili. Selline ilus lõpp siis tänavusele Balti liigale ning võitja-riikide loetelu sai täiendust juurde. Ja eks see ole liiga edasist käekäiku silmas pidades ainult hea.
Kõik kasutatud pildid : Helin Potter
