“Mind ei üllata enam miski.” Kes ei oleks sellist lauset mokaotsast lendu lasknud. Kas siis oma meeletutele kogemustele osutades või pigem asjaolule, et kogu ümbritsev elu on sellist jama täis, et iga järgmine on kõigiti ootuspärane. Sellisel foonil hakkab mõnus üllatus hästi silma.
Kui kellelgi spordisõbral laupäeval Mesikäppa minnes tuju ka sant trehvas olema, siis suure tõenäosusega paranes see pooleteise tunni möödudes märgatavalt. Põhjuseks emotsionaalne laeng ilusast ja kiirest mängust. Tähtsa asjaolu ja lisaväärtusena saali peremeeste võit.
Soome lahe regioonist pärinev Ukraina -Tapa segavõistkond on kange vastane, keda alahinnata pole kunagi hea mõte. Enamus sellelaadseid katseid on reeglina halvasti lõppenud
Miks me üldse üllatusest räägime ? Ega meie ei räägigi, hoopis Kalmer Mustingule tuli Balti liiga põhiturniiri võit sürpriisina :”Esikoht on täiesti ootamatu, selleks ma küll valmis polnud. Nüüd tuleb hoolega vaadata, et aprillis, liiga lõppvaatusel midagi taolist ei sünniks. Tahan asja mõnusa fiilinguga võtta, kevadet ja kehralaste külalislahkust nautida…”
Poolfinaalis ilmutab end vastasena taas Riihimäe papivabriku meeskond, kes on üks väga kirev seltskond ja kuna härra töösturil on pappi nii sõna otseses kui kaudses mõttes jalaga segada, võib ta veel viimase kuuga hunniku uusi mängureid osta. Kindla peale aetakse kark alla sedakorda puudumise kirja saanud Rönnbergidele. Cocksile on BHL’i võit elu küsimus ja ammune unistus. Meie agent Soomes levitab aga kuuldust, et meeskonnas pallivad virulased plaanivad uuel hooajal upsaka pursui teenimise asemele uusi väljakutseid otsida. Ehk on siin innustuseks Kristo Järve lugu, kellest sel talvel on sirgunud suur mulgi rahva kangelane.
07.03. Põlva Serviti – HC Kehra 32:23 (17:13)
Andreas Rikken 6, Kristjan Muuga, Henri Sillaste ja Pavel Turajev 5, Ardo Puna, Henri Hiiend ja Alvar Tint 3 , Carl-Eric Uibo 2 väravat.
HC Kehra – Dmitri Jankovski 10 , Kaspar Lees 5, Jevgeni Buinenko, Viktor Skrypak ja Marko Slastinovski 2, Kaupo Liiva ja Jürgen Rooba 1 värav.
Möödunud korral Põlvas käies oli Kehra ukrainlased koju unustanud ja siis pikalt vastu ei punnitud. Seekord võeti vahvad kasakad kaasa ja pilt paranes kohe silmnähtavalt. Võib vaid ette kujutada, mis mõnus tunne oli seltskonnal peale sellist sisukat lahingut Vilniuse poole liikuma asuda. Mäng oli ju tasavägine, alles lõpp tegi sellise vahe sisse. Siis polnud Jüri Lepal küll enam muud tarka nõu, kui kõht tähtsalt õieli ajada ja imestada, millise nobedusega meie mehed Mikola Naumile üllatusväravaid kühveldavad.
“Ukrainlased on neil ikka kõva jõud,” kostus nii mõnegi pealtvaataja suust tunnustavalt. On muidugi. Number kümme, Jankovski, ilmutas oma rünnakuhimuga lausa fanaatilist kirglikkust. Ja õnnestus ka, alles päris lõpus sai jõud randmes otsa ja visked hakkasid mööda vihisema. Serviti ukrainlased seevastu palju teha ei saanud. Just nimelt ukrainlased. Meeldiv oli näha, et Põlvamaal juba alaliselt resideeruv Sergei Ljubtšenko on viimaks samuti Serviti dressi selga saanud. Püüdlik mees võib perspektiivis kasulikuks osutuda, sest meie oma pikad murduvad enne keskelt pooleks, kui spordirindel kaela kandma hakkavad. Muuseas, Sergeile hakkas Põlva elu Ukraina omast juba ammuilma oluliselt rohkem mekkima. Tahtis teine kohe peale esimest Servitis-käiku siia naasta, aga ei ole välismaalasel nii lihtne Maarjamaal kanda kinnitada midagi. Suur hulk kannatust ja samapalju ettevõtlikkust peab varuks olema.
Musting loetles Käsipalliliidu pressiteenistuse meeleheaks asju, mis tema meelest edu tõid – nooruslik särts, kiire mäng, hingega töö ja emotsionaalne laeng. Noored joone- ja tagamängijad pälvivat erilist kiitust. Üks huvitav moment – teist poolaega oli kulunud omajagu, kui Serviti pingi vabale toolileenile riputati neoonkollane Supermäni-särk. Keegi teenib varsti kaks minutit, oli publikul pilt selge. Kohe kargaski kaitsejoonelt esile Hendrik Varul, väledalt ja vihaselt nagu metsik jääkaru ning murdis ja sakutas publiku suureks meeleheaks Kehra tagameest. Umbes nagu härjavõitlusel…aga siin ei visata ärritamiseks välja punast lina, vaid kollane särk. Võid nende karja liidrit väheke õpetada, muidu läheb liialt ülemeelikuks kätte, oleks toolileenil sätendanud särk Hendrikule justkui hüüdnud….
Eks oli Servitilgi raskeid perioode. Ühel korral, minimaalseks kuivanud eduseisul, aitas Kristjan Muuga suurt väravatepõuda leevendada. Tema juba Mikolat ei karda, tegi seegi kord viiest viis ja seda silmatorkava elegantsi ja vaoshoitusega. Koduleht võtab vastutuse öelda, et Denisi tegutsemine mängu viimasel veerandikul oli otsustavat spurti käimatõmbav jõud. Mõnikord võib isegi rünnakliini ninamehe Ardo Puna olekus mõningast eemalolekut märgata, ent mitte seekord. Juuksed võitlushimuliselt sassi ajanud mehe kogu olek kõneles kindlat keelt – ennem aus surm, kui vastasele kingitud võit ! Nii oli ja terve punt saab kiita. Terve nädalavahetuse eest, sest hea vorm realiseeriti võiduks ka pühapäeval ja nii said treenerid endile varajase üllatusmuna.
08.03. Põlva Serviti – Riihimäe Cocks 26:22 (13:9)
Ardo Puna 7, Andreas Rikken ja Carl-Eric Uibo 4, Kristjan Muuga ja Pavel Turajev 3, Hendrik Varul ja Henri Sillaste 2 ning Henri Hiiend 1.
