Piinlik öelda, aga eestlasliku külalislahkuse varjus keerleb ikka mõte peas, kuidas kaugetele külalistele Itaaliast korralik perse kokku keerata. Perse tähendab itaalia keeles kaotust ja Challenge Cup’i 3. ringi vastase Terraquilia Handball Capri kodulehte vaadates selgub, et neil pole tänavu sealses meistriliigas veel mitte ühtegi perset majas. Selline asi teeb ärevaks ja veelgi lisab leili teadmine, et vennikesed on tänavused Itaalia karikavõitjad. Kusjuures karikafinaalis saadi jagu mullusest meistrist, Fasano meeskonnast.
Itaalia liiga on üks kummaline asjandus, kus ebaharilikult suur hulk meeskondi. Hooaja varajases staadiumis jagunetakse küll regioonide kaupa (kolm 9-liikmelist gruppi), et poleks ilmaasjata sadu ja tuhandeid kilomeetrieid rändamist ning seal omas kambas on Carpi linna võistkond tõesti kaotuseta.
Julgustav moment on omakorda see, et carpilased pole eal ühtegi eurosarja mänginud ning kui peale loosimist algasid meeskondade vahel läbirääkimised, et kuis ja kunas omavahel kohtuda, siis pakkusid lõunamaalased esimese hooga, et mamma mia, meil on azzurro ja muud head-paremat, peame mõlemad mängud meie pool. Kalmer Mustingul mõistagi oli veel parem mõte – mängida mängud ainult Põlvas. Sellega omakorda polnud Carpi mehed nõus. Aga et nad väga palju sest eurosarja korraldusest ei tea, sellest annab tunnistust fakt, et alles Põlvas olles hakati ka teist trenniaega tahtma. Säherduse soovi olemasolu eeldab, et teatatakse vähemalt 10 päeva varem ning et Mesikäpp on nagunii spordist tiine ja eelmise trenni higi ei jõua veel põrandalt kuivada, kui uus peale tuleb, siis on selge, et seda aega nad ei saanud. Ja ega neil endil polnud Servitile ka enamat pakkuda kui harjutuskord laupäevase mängupäeva hommikul.
Südaööl pikalt reisilt Pesa hotelli saabunud delegatsioon oli küllaltki hirmunud, sest 240 kilomeetrit kitsast teed pidevalt vastuvuravate autode kadalipus oli püksid püüli sõeluma pannud. Mis mõttes, et pole kiirteed, kahtlustasid itaallased, arvates, et neid nimme sõidutati mööda käänulisi külavaheradu. Kuna tagasi lähevad Riia kaudu, ootab ees veelgi hullem magistraal. Ja eks ootamatult maha sadanud jäide lisas ekstreemi veelgi juurde. Kalmer Musting olla värvikireva Serviti bussiga osale seltskonnast kaunist Põlva linna näidanud, neid koguni Kaubamajja viinud. Seegi tundus külalistele arusaamatult pisike. Aga ega peale ühe mehe lisaks “ciao’le” keegi muud öelda ei mõistagi, nii et palju juttu nendega ajada ei saa.
Terraquilia võistkond on pikakasvuline ja mitte väga noor. Võõramaalasi pallib kolm – üks montenegrolane, üks horvaat ja argentiinlane. Kõige jaksukam ja ohtlikum tundub just too Cetinje mees Zeljko Beharevic olevat, kelle järele Serviti treenerid trenni luurama lubasid minna.
22.11. 18:00 Põlva Serviti – Treequilia Handball Carpi
