Pühapäeva pärastlõunal veeresid Mesikäpa väljakule tünnid. Mudel Lilletünn III TunMan. Täispuidust, tõrvaõliga kaetud ja vägev vits peal, et lopsakad pojengid ja jorjenid oma kõva kasvuga kena toobrit laiali ei litsuks. Veeretajateks tootjafirma juhataja ning käsilased. Põhimõtteliselt saanuks ka tünnisauna tuua (“Pupsik”, “Karu” või “Baruto” – selliseid nad toodavad ), ent kuna TunMani mehed on kole saunalembelised, võinuks käsipallifinaali teine poolaeg ohus olla. Tüübid võtnuks ilmselt garderoobist õlled ja hakanuks publiku silme all hoopis leili viskama. Ja publikut oli esiliiga finaalineliku tegemisi vaatama kogunenud palju.
Saali veerenud lilletünnid leidsid omale uued kodud. Ühe sai perekond, kes truult kõiki TunMani kodumänge terve hooaja jooksul kaemas käinud, teise üks peenike piiga ja kolmanda pisike poiss. Nende teene seisnes selles, et kostitasid vaheajal Euroopa meistri Sander Sõrmuse väravat tabavate karistusvisetega. Vaat sellised auhinnad oli käsipallisporti kummardav tünnifirma tublile publikule välja pannud. Aga saadi vastugi, sest kui eesmärgiks oli võetud esiliiga ära võita, siis nii ka sündis.
Finaali võitmine ja terve hooaja kaotuseta läbimine on üks asi ning väga tubli asi. Teine on kogu see positiivne oreool, mis meeskonnaga ühte sammu käinud. TunMan on peavarju pakkunud sportlastele, kes olnud tipp-käsipallis tegevad, aga sunnitud sealt kas vigastuste või ülekoormuste tõttu lahkuma, kuid siiski ei soovi armastatud alaga lõplikult hüvasti jätta. Suur-Serviti pealikud käisid neid hooaja alguspoole spordisaalis õllesõprade ühinguks narrimas, ometi pakkus TunMan paljukordsele Eesti meistrile karikavõistluste raames päris korraliku kohtumise, lõi kaasa heategevuses (Maarja küla toetamine) ning mõistagi küttis heade mängude järel sauna kuumaks ja lasigi magusal õllel hea maitsta. Mis seal siis halba on, kui mõistlikud jorsid õltsi kulistavad ja selle juures natuke jõmisevad….
Finaalturniiri korraldamisegagi saadi eeskujulikult hakkama. Üles oli seatud võimendus ning palgatud kogenud teadustaja. See, et esikohamängus niimoodi poolehoidjate närvidel mängiti, pole küll ilus, ent kuna lõpuks saadi siiski napp võit, anname andeks. Ehk nagu üks meeskonna toetajaid – Tarmo Tamm ütles :”See ongi sport…vägev võitlus ja pinge lõpuni.” Tore oli näha, et polnud sel HC Tallinna toetusgrupil ega treenerihärral Martin Lillepealgi kurvastamiseks mahti ega tahtmist. Eks TunMan oli hooaega valitsenud ja finaaliski domineeriti suurem osa ajast. Olnuks ilmselt ebaõiglane, kui soovitu näiteks punktiga kaotatuks. Arvata on, et tünnimeeste näod poleks sellise asjade käigu juures sama rõõmsad olnud, kui tallinlastel hõbeda üle. Võimalused selleks olid täiesti olemas. Vist ikka natuke närveeriti ka, sest liiga palju palle lendas mitte enam posti, vaid päris kaugelt väravast mööda. Raido Peedomaa kerkis finaali kangelaseks. Tema kindlaid realiseerimisi jäi varjutama küll väike iluviga, aga mis sest ikka. 15 sekundit enne lõppu oli võimalus publik maha rahustada ja asi lõpetada. Kogu TunMani varumeeste pink oli samuti püsti karanud ja valmis võidutantsuks, kuid Raido karistusvise ei suvatsenud väravasse minna. Õnneks sai tantsuhimu vähekese aja pärast siiski leevendatud ning eelmise aasta 9. koht esimese vastu välja vahetatud. Autasustamistseremoonial paistsid kõik pjedestaalile pääsenud rahul olevat.
TunMani kodulehel on märgata, kuis Eesti käsipalli esileedi Pirje Orasson soovitab järgmisel hooajal juba meistrisarjaga liituda. Mõistagi rikastaks taoline manööver eliitliigat, kuid kas sellest ka meeskond ise võidaks. Ilmselt mitte, kuna esiliiga on ühtlaselt põnev. Ühel aastal võid sa olla kolmas, järgmisel üheksas ning kui ennast kokku võtad, siis koguni võidumees. Meistrisarjas ei tule selline asi kõne allagi. Seal mehkeldavad ühes pundis Viimsi, Kehra, Viljandi ja Põlva ning ülejäänud ajavad mingeid omi asju. Nii on see olnud aastaid ja tõenäoliselt ka jääb. Viljandi ärkamine on muidugi meeldiv üllatus, ent samas ka mitte suurem, kui TunMani domineerimine esiliigas. Nii et parem, kui huvitavaid asju sünnib mõlemil tasandil. Võib-olla hoopis nõnda, et järgmisel kevadel meistriliiga kaks viimast ja esiliiga neli esimest saaks kuidagi omavahel mõõtu võtta – olgu see siis final six-pack või mingi muu variant.
Esiliiga võitjad: Sander Sõrmus, Kristjan Kukk, Taavi Tigason, Veiko Tigason, Rasmus Käo, Markus Käo, Mihkel Tamm, Priit Jõks, Veiko Seim, Rene Volt, Raido Peedomaa, Enar Viljamaa, Taavi Tilgre, Keio Muuga, Dani Piho, Siim Kübard, Varmo Savimägi, Tiit Neeme, Romet Oone, Erkki Kruustik, Tamur Tensing.
