Käsipalliuuringute keskus mängis läinud nädalavahetusel läbi olukorra, kus mittehospitaliseeritud Põlva väravpalliväelased ründasid lõunanaabrite linnu Kaunast ja Dobelet, kasutamata seejuures ameerika rasketehnikat, NATO lahinglippe või Eesti nukuvalitsuse tuge. Toimetati ilma vähimagi kisa ja kärata, nii et ajalehtedest vaid Päevaleht märkas ja tähistas sündmust paari kuiva tekstireaga. Sporditoimetuste kogu aur kulus eksootilisele, peamiselt põhjamaades harrastatavale saalihokile, kus on kaunis lihtne väliseestlaste toel koguni maailmameistrivõistlustele peale saada. Saalihoki primaarne idee, kes veel ei tea, seisneb vastaste plastkepiga tagumises. Esmajoones vastu jalgu, aga kui kohtunik selja keerab, tuleb juhust kasutada ning konkurendile ka piki pilongi äsada. Kui tollel pildi eest ära keerab, on lihtne pall väravasse veeretada. Arusaadav, et taolise nähtuse ilmnemisel jääb igapäevane käsipall tähelepanuta.
Siiski on Serviti saavutus vägevate killast ning peaks leedulased-lätlased murelikuks tegema. Mõned arvud: Kaunases elab inimesi 55 korda rohkem kui Põlvas (307 498), Dobeles pea kaks korda enam (10 900). Kaunase territooriumile mahuks Põlvaid 28 tükki. Maakaardil on Põlva silmaga nähtamatu täpp, uskumatud 5,5 tagasihoidlikku ruutkilomeetrit; paras suuredusklaasiga vaadata. 
Ometi Kaunases värisetakse, kui karavan siitpoolt liikuma läheb. Vaid üksikud kõige julgemad söandavad lahingupaiga vahetusse lähedusse tulla. Leedu suuruselt teise linna äravõtmiseks tuleb liikuda 517 kilomeetrit lõunasse, sobilik laagriplats valida, paarkümmend tundi hinge tõmmata ja otsusekindlalt tegutsema asuda. Praegusel ajal on Granitas Leedus tugevuselt teine-kolmas, aga Serviti sõjaveteranid mäletavad veel aegu, mil Kaunase klubile vastast ei leidunud ning treeningtööd viis läbi üks umbe upsakas olümpiavõitja. 
Väikerahvaste puhul on olümpiavõidu pälvinu või maailmameister päris suur julgeolekurisk, sest võib juhtuda, et ühel hetkel hakkab see ennast pidama mingiks füürerist külavanemaks, kellele on kõik lubatud. Seepärast täname õnne, et tandem Musting-Suvi pole olümpiamängudel poodiumi kõrgeimale astmele tõusnud ja on seetõttu ikka lustlikeks ja muhedateks meesteks saanud jääda (vaata juuresolevat pilti).
Miks on aga nii, et päris arvestatav hulk Serviti võitlejaid on vaatamata noorele eale pidevalt 
vigastatud ja hospitaliseeritud? Tavaliselt hakkavad igasugu hirmsad ihuhädad ju alles kõrgemas vanuses end ilmutama. See on küsimus, millele head ja tarka vastust on raske leida. Ka Serviti füsioterapeut on nõutu – “siin ta nüüd jälle lamab sirakil maas. Alles hetk tagasi oli sportlane terve nagu purikas ja ole lahke – hetkega rivist väljas. Mis ma nüüd siis teen ja Kalmerile ütlen ? Nagunii pärast küsib ja tahab teada, et kas järgmiseks mänguks võtab jalad alla.”
Tõesti, laatsaretis hakkab juba kohtadest nappus kätte tulema ning nooremad vigastatud, kellele kanderaame pole jagunud, on sunnitud libedatel linnatänavatel karkudel ringi hüppama.
Baltikumi turneel said kuuldavasti häda külge kaks teravat tagameest – Ardo Puna ja Raiko Rudissaar.
Ilmselt on põhisüüdlane ikkagi jõle eestimaine kliima, ilgelt külm ja niiske ilm, pidev hämarus ja kolossaalne päikesepuudus. Ei ole juhtunud eriti kuulma, et juunis-juulis käsipallurid end vigastaks. Pigem on väike lootus, et tänapäeva arstiteadus mõne hädalise kevadiste finaalide ja fainalfooride ajaks hoopis ära praavitab.
Baltikumi röövretke eel tundus Dobele ehk ohtlikumgi vastane, kuid ootamatult kergelt see võit siiski tuli. Võib-olla väsitasid lätlased end päev varem Riihimäe vastu rassides ülemäära ära, aga Läti meistrilt oli põhjust vastupanu siiski rohkem oodata. Eks oma rolli mängib ka Serviti soojendussärk, mis pärineb maailma suurimalt käsipallivarustuse brändilt Kempalt. Hirmuäratavate sõjamaalingutega punane kehakate toimib visuaalse heidutuse plaanis. Bernhard Kempa, legendaarse Göppingeni mängija, kes mõne aasta pärast saab juba sajaseks, järgi on nimetatud ka üks tehniliselt nõudlik sooritus, mida Kristjan Muuga suurepäraselt valdab. Niinimetatud Kempa-trikk seisneb selles, et lennufaasis mängija saab õhus söödu ning ilma et ise või pall maapinda puudutaks, tulistab kohe väravale. Vanahärra Kempa naudib pensionipõlve, taob vaatamata üheksakümne viiele eluaastale tennist mängida ning toodab endast noorematele käsipalluritele kõikvõimalikku varustust – pallidest tossude, dresside ja särkideni. Saksamaa on suur turg, üle 800 tuhande registreeritud käsipalli harrastajaga. Õnneks jääb midagi ikka ka teiste rahvaste jaoks järele. Serviti punasel soojendussärgil on kujutatud mitut jubedat haikala, hambad irevil ja kuigi nii Läti kui Leedu on mereriigid, on nad pigem harjunud vähe rahulikemate vee-elukatega (lestad, kohad, merikarbid ja vetikad). Kristjan hammustas seekord eriti teravalt leedulasi (üheksal juhul).
Suurima lammutustöö eest Dobeles hoolitses aga tänavu PTÜ’st Servitisse üle tulnud Ljubtšenko.
Kaunasest Dobelesse teeb kilomeetreid natuke üle 240 ja sealt koju veel tsirka 330. Seega, kui Serviti alustas oma retke reedel kell 14:00 ja Dobele oli pühapäeval kolme ja nelja vahel ära võetud, saabki kokku 50 tundi. Ülejäänud aeg, mis kojujõudmiseks kulus, oli juba triumfikäik, skalpide ja muu kokkuröövitu karukoopasse toimetamine.
Kõik fotod : Helin Potter
