Seda nii meistriliigas, kus Serviti jättis dramaatilise vaatemängu järel nullile HC Kehra, kui ka esiliigas, kus Põlva TunMan alustas hooaega võiduga võõrsil Viljandi SK üle.
Sitked kehralased
Kahe kevadise finalisti mäng jättis soliidse, mõnusa ja rahuliku mulje. Puudus tavapärane ärritav närvilisus. Ilmselt seda ikka oli, aga publikule ei näidatud. Kuigi hooaja-eelses ennustuses pakkus enamik paberivabrikantidele pronksist autasu, ei saa nad ometi kehvad olla, kuna vägevale Põlva TunManile kaotati hiljaaegu vaid punktiga. Tollesse sündmusse võib suhtuda kaheti – esiteks arvaks kompromissitud tippspordi-hullud, et Baltimaade parima meeskonna allajäämisel esiliiga kollektiivile oleks äkki tark tegu hooaeg üldse vahele jätta. Taiplikumad on aga ammu aru saanud, et piirid nende kahe liiga vahel on ähmased ja pooled esiliiga võistkonnad tambiks arukülasid ja tapasid vähese harjutamise, kuid suurema emotsiooni pealt pidevalt ja mõnuga ning heal päeval näpistaksid kannikast ka serviteid ja pulpandpapereid.
See selleks ning jääbki vaidlusteemaks, kuna kokkupuutepunktid kahe liiga vahel kujunevad siiski harvaiks ja vahest alles karikavõistlustel põgus kontakt taas aset leiab. Tulles aga tagasi Kehra juurde, maksab kohe märkida, et uus peatreener ja paari kadunud poja lisandumine on loonud üsnagi teistmoodi imago – rahulikuma ja sõbralikuma. Väidame, et just Antti Rogenbaumist oli selles võistkonnas puudu. Kuidas nii? Aga sedasi, et igas meeskonnas peab olema üks silmnähtavalt elurõõmsam, lõbusam sell, kes vähemalt korra-paar mängu jooksul naeruvõru suule saab. Ega sport pole sunnitöö, et 12-15 meest surmtõsiste või osavõtmatute füsionoomiatega tund aega lavalist liikumist harrastavad. Ka Kehra suur konkurent Viljandi on nüüd sihukese tagasi võtnud, nimeks Kristo Voika ning Servitis võiks seda rolli kanda ennekõike Hendrik Varul, mõningal määral ka Mario Karuse, ehk isegi Roman Aizatullov. Peatreenerist me ei räägigi – see on nagunii alati lustlik ja mänglev nagu merelõvi.
Kuigi tuleb tunnistada, et eilse mängu teise poolaja lõpufaasis oli lustlik olek kuhugi kadunud. Servitit tabas kaks kolossaalset põuda. Poolajaks kättevõidetud 4-väravaline edu hajus vähem kui viie minutiga. Kui esimesel poolajal toitsid põlvakate väravanälga ennekõike Romani hullud esitused ja Andrease nätakad maadlusspordi vahepaladeks, siis teisel poolajal oli viskajat raske leida. Teine suurem mõõn tekitas kolm minutit enne lõppu kolmeväravalise kaotusseisu ja keegi enam eriti võitu ei uskunud, kuna Kehral oli igale väravale vastus valmis. Siis aga hakkas Mikola Naum end miskipärast manuelneuneriks kujutama ja mööda väljakut seiklema. Eks ta oli varasemaski mängufaasis sama teinud, aga nüüd karistas Siivo Sokk ära. Indrek Lillsoo näitas küll ulakale vanameistrile rusikat, aga mis see enam aitas. Serviti sai emotsiooni üles ja tuli napi, kuid uskumatu võiduga võimatust kaotusseisust välja. Mängu neli viimast tabamust kirjutati Serviti arvele.
16.09. Põlva Serviti – HC Kehra/Horizon Pulp & Paper 27:26 (15:11)
Roman Aizatullov 8, Henri Sillaste 5, Andreas Rikken 4, Andry Ternoviy 3, Ardo Puna 2, Siivo Sokk 2, Car-Eric Uibo 2, Hendrik Varul 1
Viljandis alustas esiliiga mänge Põlva TunMan. Ülekaalukat võitu ei tulnud ja see polnud ka eesmärgiks. Kohale sõideti pooliku koosseisuga ja see on umbes nagu mõne vana hea traktoriga – algul hakkab tööle käivitusmootor, mis tõmbab tasapisi suure popsudes ja rõõmsalt põrisedes täitele tuuridele. Järgmisel nädalal on seda juba tarvis, sest Mesikäpas võõrustatakse väga ohtlikku Tartu TÜ/Glassdrive meeskonda.
16.09. Viljandi SK – Põlva TunMan 22:29 (7:13)
Siim Kübard 9, Mihkel Tamm 4, Raido Peedomaa 4, Rene Volt 2, Rasmus Käo 2, Keijo Muuga 2, Tiit Neeme 2, Romet Oone 2 ja Veiko Seim 1
