Maamehele on sügis saagikoristamise aeg, spordimehele pigem kevad. Käsipalluridki on oktoobris alles hoovõturaja üsna alguses. Kuigi mõned meetrid juba läbitud, käib ikka peast läbi mõtteid – kas sammu saab klappima, milline taktika valida, teha panus kiirrünnakute lihvimisele või kaitses tammumise tõhustamisele. Loomulikult ka see, kas kahte väravavahti kardab vastase ründaja rohkem kui ühte.
Kui looduse- ja kirjamees Juhani Pütsepp diagonaalis üle Eesti matkas, trehvas ta sügisel ikka mõnda kapsapõldu ja seda valvavat hernehirmutist. Mõistagi tekkis mehel mõtteid stiilis “mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks üldse hernehirmutis tööle panna” või et kui on kaks hirmutist, kas siis metssiga pelgab kaks korda rohkem keelatud põllule läheneda ? Kindlat ja õiget vastust sellele pole.
Miks üldse hernehirmutise jutt ? Eks ikka sellepärast, et tema amet on väravavahi omaga üsna sarnane. Tänavu on Servitil neid kolm (Eston, Denis ja Jürgen). Järeldus on selline, et vastased peaksid veel kolmandiku võrra enam seda viskamise asja pelgama. See on mõistagi hea, ent Eestis siiski peaaegu et pretsedent. “Olime mängul kolmeteistkümnekesi, kusjuures kolm neist väravavahid,” kirjeldas Kalmer Musting sündmusi hiljutisel võistlusõhtul. “Platsimängijatega pole olukord praegu tõesti kiita, paaril on siin käed kipsis. Huvitav on see, et ei Ardo ega Hendrik ise teagi, kes neile haiget tegi. Küsin, et kas takerdus sõrm või miski vastase särki ehk trussikusse või rebis keegi, ei midagi – pole näinud, pole kuulnud. Sellised hiilivad traumad hirmutavad mind kõige rohkem, jumal teab mitu potentsiaalset kipsiomanikku mulle õhtul trenni või mängule tuleb,”
Ent viies jutu uuesti väravavahtide külluslikkusele ja kahtlusele, kas nii igale neist mänguaega nappima ei hakka, arvab pealik, et ei tohiks hakata. Estonil on igapäevatöö oma firmas ja seepärast teda kõigile kodumaal toimuvatele välismängule kaasa vedama ei tikuta. Nii saab mees väärtuslikku puhkust, ent on ikkagi suurepärases vormis. Balti liiga mängus Vilniuse vastu tegi äärmiselt korraliku töö – väravasse pääses pall vaid seitsmel korral.
Siit edasi tekib intrigeeriv küsimus – kas nii suurte kogemustega väravavahi jaoks on üldse oluline käia trennis viiel korral nädalas? Järsku piisaks paarist-kolmest õhtust ? Kalmeril sellele küsimusele konkreetset vastust ei ole: “Me ei saa seda ilmaski teada, nii nagu Gerd Kanter ilmselt ei saa kunagi täpselt aimu, kumb on talle kasulikum – kas teha kükke 140 kilogrammise kangiga turjal või hoopis 120’sega. Võib-olla piisaks Estonile tõesti vähemast, aga mehe loomuses on olla nii töökas, et kui trenni tuleb, siis pigem ajab teised puurisuult minema. Vahel pean talle lausa meelde tuletama, et lase Densil ja Jürgenil ka natuke väravas olla… Mis puutub aga üldse trennide arvu, siis ma ikka arvan, et need, kes on aastaid harjutanud 5 korda nädalas, peaksid üldises plaanis olema eelisseisus mängude enda poole kallutamises. Eelisseisus nendega võrreldes, kes ajavad spordirõiva vaid paaril korral nädalas selga.”
Mäng Vilniusega tõi publikut
Kodus pole seniajani midagi ülemäära põnevat näha olnud. Kõik need jutud, et ei tea siin midagi, kas audentestele ja aruküladele vastu saadakse, on osutunud siiski lihtsalt juttudeks. Lõppresultaat on ikka see, et kaks näitavad ees tuld, kaks trambivad omasoodu ja ülejäänud neli teevad siis neile aset. Aset selles mõttes, et käsipallil oleks mingi kandepind ja neli kangemat saaks kellestki eespool olla. Ses plaanis on esiliigas olukord isegi põnevam – võistkondi on rohkem ja tulemused pole alati ettearvatavad. Tobe fortuuna näiteks mängis karikavõistluste arvestuses mäkra ja loosis hakatuseks kokku Põlvast Serviti ja esiliiga TunMani. Peaaegu sama jabur (või isegi jaburam) oli olukord mõne aasta eest kui kohe läksid vastamisi Serviti ja Kehra. Huvitav olnuks näha, mida suudab tublisti kaadritäiendust saanud TunMan mõne meistriliiga nõrgema vastu ning Kehrat ja Servitit poleks mõtet enne poolfinaali üldse tülitada.
Vilniuse võistkonnalt oodati kõva vastupanu (olid nad ju avavoorus Kehralt nonde endi kodus viigipunkti kätte saanud), aga Serviti noortel tuli esimene poolaeg väga hästi välja ja Leedu pealinlastel kadus igasugune variant. Nii tekkis olukord, kus publikul polnud enam teisel poolajal tarvidust pingsalt väljakul toimuvat jälgida. Sai arutada kohvrite, kooseluseaduste, tervisespordimaja hilinenud remondi ja igasuguse muu jama üle ning silmanurgast mängu jälgides jäi küll mulje, et Servitil edenesid asjad ludinal ja tuginesid kaheteistkümnele olulisele tegurile – platsimängijate nobedatele jalgadele. Kiirus ja liikuvus oli tunne, mis pealiskaudsel vaatlusel külge hakkas. Võib-olla oli midagi veel, aga seda peaks juba koondise peatreenerilt küsima, kes hoolsalt kõik nähtu üles tähendas, Veel tuleks tema käest küsida, et kas nüüd Serviti pingil istudes vaatab ta asju kui kõrgemalt kantslist ehk siis pilt-pildis, püüdes passitada kodukoha mehi kõike ja kõiki hõlmavasse koondise süsteemi või mismoodi…. Aga see on juba järgmiste juttude teema.
