Konstanteeriva iseloomuga sentents tibusid loetakse sügisel võib sportmängude (üldse spordi) puhul täiesti kasutuskõlbulik olla. Niisamuti nagu:
– igal oinal on oma mihklipäev
– lahja nagu labakinnas
– hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi
– mida külvad, seda lõikad
– homme on ka päev
Fraseologismi vaja vaid veidike kohendada, sest paljude pallimängude puhul lõpeb hooaeg just kevadel ja siis on paras aeg tibud kokku lugeda, medalid kaela riputada ja karikatele vitriinis ruumi teha.
Kuigi Põlva Serviti võinuks kolmandat poolfinaali lõdvemalt võtta teadmisega, et homme on ka päev, eelistati finaalikoht reserveerida võimalikult väikeste jõukuludega. Meeskonna strateegid ei pelga, et ootusaeg, mil Viljandi ja Kehra viis mängu täis väntavad, võiks kuidagi kahjulikult mõjuda.
Näiteks võttis üks Viimsi palluritest esmaspäevase mängu avapoolajal ette väikese uinaku. Puhkepaus osutus õigustatuks, sest peale põgusat tukastust tuli mees (Robin Oberg) platsile tagasi ja korraldas Denis Lõokese väravale jõulise agressiooni (9 täpset tabamust). Denisi endaga, kes esimese poole mängust väga hästi toimetas, juhtus aga mängu lõpusekunditel hirmus äpardus, mille tagajärjel tuleb järgmine matš ehk esimene finaal vahele jätta (misses next match).
Kuritegu seisneb pildil nähtavas situatsioonis. Lõokene on väravavahi alast pool meetrit välja tulnud, et noppida läbi õhu tema poole tüüriv pall. Pallist veelgi kiiremini ja niiviisi igasuguseid loodusseaduseid eirates läheneb aga meistersportlane Tarmo Ulla. Denis taipab, et Ulla jõuab pallini esimesena ja tõstab alistumise märgiks käed. Vastane hangib palli ja viskab värava. Pärast tunnistab Tarmo Ulla ise, et vähimatki kontakti Serviti väravavahiga polnud, viga ta ei saanud, põrandale maha ka ei prantsatanud. Eks natuke ära ikka ehmatab, kui ühekorraga selline pikk kollases kehakattes kodanik teel ees seisab.
Kohtunik aga on juba maialt punase kaardi karmanist välja sikutanud ja saadab “süüdlase” saalist minema. Üldjuhul praegusel ajal kollkiprid väravast väljajookse enam ei harrasta, sest pea seljas tormav ründaja võib ootamatul kokkupõrkel tubli trauma saada. Samas pole mängusituatsioonis pikalt aega aru pidada, kas minna või mitte ja kui pall peaaegu nina all on, hakkavad refleksid tööle. Kinnitamata andmetel tundub selliste väljajooksude suurim entusiast olevat Mikola Naum Kehra spordikollektiivist, kes analoogse karistuse poolfinaali esimeses mängus oma kontole noolis.
Kui lõpuvile on minut hiljem kõlanud, saab Denis koridorist tagasi tuppa tulla. Kalmer Musting räägib pärastpoole, et hakkas siis Lõokest naljaviluks hurjutama, et mis tal vaja oli sedasi sahmida, mäng ju samahästi kui läbi saanud. Ei maksa aga unustada, et veel paar-kolm minutit enne lõppu tuli viimsilastel hoog peale, sest vahe oli jõudsalt kahanenud ja õhustik ärevamaks muutunud. “Prigisesin jah ta kallal väheke nagu mul ikka kombeks on, aga Denis oli veel püha viha täis ja saatis mu pikema jututa puu taha,” itsitab Kalmer Musting lõbustatult, olles järgmiseks hommikuks juba puu tagant ära tulnud.
Pole aga halba ilma heata, sest nüüd lõpuks selgub ka kolmanda väravavahi vajalikkus. Jürgen Lepasson, kes samuti on tasemel puurivaht, pole pika hooaja jooksul oma oskusi eriti esitleda saanud, sest Eston ja Denis teevad kogu vajamineva töö ära. Nüüd aga saab finaali esimese matši ülesandmislehel Jürgeni nimi kindlasti seisma. “Mõtlesin kolmanda kohtumise eel, et annan Lõokesele kõvasti mänguaega, talle on ju ka otsustavaks seeriaks tunnetust vaja. Pealegi teatas Eston spordihalli saabudes, et on kergelt haigestunud ja just priske antibiootikumi naha vahele krõbistanud. Lõpuks tuli tal ikka end pingilt püsti ajada. Üleüldse tegin mänguaja jagamises suurt demokraatiat, vaid Sergei ja Siivo minutid jäid veidi napiks. Ternovy’d omakorda pruukisin pisut rohkem, sest tema kogemused ja oskused löövad tõenäoliselt just finaalseerias eredalt särama, vähemalt eelmisel aastal oli see nii,” tutvustab Musting käsipalligurmee valmistamise köögipoolt.
Pildil on vanameister Ternovy litsunud ühe viimsilase vastu maad ja istub sellel kukil. “Starost ne radost, ” teatab ta ja ütleb, et tõenäoliselt plaanib peale hooaja lõppu ära pensionile minna. Vurab esialgu oma tibukollase automobiiliga tagasi koju Ukrainasse, aga ei välista ka võimalust, et saabub taas millalgi Eestimaale, et vaadata, mida siin peale käsipalli korraldada annab.
Põlvas mängitavate finaalkohtumiste ajad on praeguseks teada. Esimene mäng leiab aset teisipäeval, 3. mail, teine vanal võidupühal, 9. mail ja kui tarvis peaks minema, siis seeria viienda matši kuupäev on 15. mai. Esimesed kaks algusega 19:00 ja võimalik viies algusega 18:00.
