Kui õues (või isegi toas) valitseb temperatuur -40, kulutab inimene ainuüksi hingamisele 14.4 kalorit tunnis. Pea vastu seina tagumine on veelgi enam energiat nõudev tegevus – selle peale läheb lausa 150 kallist kalorit. Kas keegi on millalgi mõõtnud, palju tarbib Serviti pallur energiat võidumängus Viljandi HC vastu ja siis omakorda kaotusmängus ning neid arve võrrelnud ? Arvata võib, et suurtes piirides üsna võrdselt. Vahel lihtsalt on nii, et ühel võistkonnal ei tule eriti midagi välja, enamik aurust kulub tühja tampimise ja ebaõnnestumiste peale, samal ajal kui teine lõbusasti lustib ja täispurjes võidusadama poole seilab.
Muremõtteid enne teise ringi avamängu Serviti omadel jagus. Koosseis puudulik ja üheväravaline allajäämine varasemast kummitamas. Marko Koks sortsutas veel õli tulle, plaanides põlvalaste väsimuse eelmise õhtu karikamängust Viimsiga kavalasti ära kasutada. Sõjaplaanist kuulda saanud Viljandi käsipallientusiastid tõttasid mõistagi järjekordset triumfikäiku oma silmaga kaema, mis sest, et Postimees arvutipilti transleeris. Nood on päris lustlikud tegelased ja hoolimata mängu stsenaariumist, kus Viljandi nobedasti kaugele taha jäi, ei lasknud heal tujul langeda, vaid trampisid trummi hoogsalt edasi ja laulsid omakandi sõjalaule. Üks oli küll sihuke kurjem mees, vahtis vihase näoga ja hüüdis kohtunikule :”kaua sa seda kätt hoiad…”
Muuseas, käe tõstmine ja hoidmine passiivse mängu märgiks on üsna subjektiivne ning sõltub paljustki. Tuleb arvestada sellega, et ka kohtunikud on mängu täisväärtuslikud osalised. Siinkohal olekski huvitav järele vaadata, millise definitsiooni annab Kõigi Teadmiste Allikas – Vikipeedia, mängule. Kirjutab ta nii:
mäng on tegevus, millele on omane eesmärgi puudumine, improviseeritus, reeglite kokku leppimine mängu käigus, vabatahtlikkus ning lapsiku rõõmu tundmine. Tundub tõene, kuigi esimene omadus (eesmärgi puudumine) ilmselgelt käsipallimängu kohta ei käi. Mõned reeglid on samuti juba enne mängu teada, kuid millise stiili kohtunikud valivad, pole alati selge. Kas nad lubavad jõulisemat mängu ja pikki rünnakuid või tiristavad iga põksu peale vilet ja soolavad ohtralt karistusi, selles on kindlasti annus improvisatsiooni. Kas kohtunik Kull näiteks tunneb lapsikut rõõmu, kui saab ühele või teisele treenerile kollast kaarti vibutada või mõtleb hoopis kurvalt, kuidas nad küll ei suuda end vaos hoida. Kohtunikud ise ei lähe peaaegu kunagi endast välja…
Henri Sillaste ohjeldamatu ja peaaegu eksimatu kiirrünnakute laviin vedas Põlva omad seekord käima. Kiirrünnakud ei sünni teadupärast aga tühja koha pealt, vaid tubli kaitse toel. Kui saad mitu vastaste pealetungi jutti kätte ja need hoopis vilkalt enda kasuks realiseerid, toodab see laviinina konkurendi lisaeksimusi. Tulevad valesöödud, väravavaht muutub iga minutiga ebakindlamaks ja edu muudkui paisub. Teinekord õnnestub poolajaga mängu muutus tuua. Tundus, et ka seekord jõudude vahekord tasakaalustub, kuid ei – Serviti suutis ka teisel poolajal domineerida. Olenemata sellest, et Roman Aizatullov istus juba esimese poolaja lõpus oma kolme karistuse ja sellega teenitud punase kaardiga tribüünil pealtvaatajate hulgas. Olenemata isegi sellest, et Viljandi vägilane Kristo Voika tegi, mis tahtis ja muudkui kühveldas väravaid ning ääre-Varikud ei püsinud pudeliski paigal.
Pildil näemegi Romani järjekordset kaheminutilist karistust teenimas. Robert üritab teda küll takistada, hoides õrnas haardes, kuid on juba hilja – vile on kõlanud ning taas tuleb kellelgi põlvalastest (ilmselt Ardo Punal, kellel siis muul) selga tõmmata tobe lisaauguga heleroheline narts ja väravavaht puhkama lasta. Eile sai kumbki meeskond taolise ülemeelikuse eest karistada – pall maandus tühja väravasse.
Päevalehed sellisele argisele sündmusele kui käsipallimeistrivõistluste kahe liidri kohtumisele palju tähelepanu ei pööra. Õhtuleht mainib kirbusita-suuruses šriftis vaid, et Serviti võit tuli üllatavalt suur. Mis siin siis nii üllatavat on ? Kui ikka jalad kõhu alt välja võetakse, siis tulebki võit – suur või väike. Kui ka iga pingilt mängu lülituja kohe härjal sarvist sasib, ei hakka tühja põrgatama ja prõmmima, vaid innukalt väravat ründab. Kui kaitsespets Mario Karuse (ta on osalenud aastaid Soomes kaitsekoolitustel) tuleb ja asub vastasleeri näppude vahelt palle ära noppima. Olgu mainitud, et kõige efektsemate soorituste kilda arvab publik luksuslikku vaatamisnaudingut pakkunud Karuse-Muuga õhukombinatsiooni ja Jürgen Lepassoni lõpuminutite möllamise väravasuul.
Viimase sellelaadse peale kargas staažikam Denis Lõokene varumeeste pingilt vaimustunult püsti ja püsti ta jäigi. Ametivendade edu tuleb tunnustada. Ise piirdus Denis põgusate visiitidega väljakule vaid siis, kui Kristo Voika seitsme meetri joonel hoogsaid poognaid ja salapäraseid rituaale sooritama asus. Neid on lähemalt huvitav vaadata. Paraku ei saa suures vaatamistuhinas Voika visatud pallidele küüsi taha. Ta on “seitsmes meetris” päris osav.
Eduka põrandapuhastusoperatsiooni läbi viinud “Kalmer “Mr. Proper” Musting tähtsustas saavutust ja sõnas Käsipalliliidu infotoimetusele: „Saime üllatavalt kerge võidu. Kuigi meil on probleeme koosseisuga ja seda eeskätt kaitses, siis seekord olime just selles mänguelemendis head. Puna tegutses hästi ning Sillaste realiseeris kiirrünnakuid. Samuti oli meie väravavaht Eston Varusk parem Viljandi puurisuul seisnud Rasmus Otsast. Mina aga olin parem mängu ametlikust põrandaharjajast, kuna too ei jõudnud alati õigeks ajaks kohale. “
Kordaläinud mängu üle tunnevad headmeelt ka meeskonna raudvara hulka kuuluvad Siivo ja Mario. Siivo näitab kalamehe kombel ette, kuidas ja kui kõvasti ta ühest ääre-Varikust kinni krabas kui too oma rabelemist jätta ei tahtnud. Mario on väga imestunud – tema käpa alla keskväljal nii peenikese pihaga poisse ei sattunud. Seal askeldasid palju jässakamad mehed, sellised parajad mulgi metsapullid. Loo lõpetuseks aga teeme ühe väga olulise täpsustuse ja seda taas Vikipeedia – Kõigi Teadmiste Allika baasil. Selle kohaselt pole kuigi suurt alust meie Lõuna-Eesti kõige kangemaid konkurente mulgi võistkonnaks pidada.
*Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda ( Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme) pole mulgid, kuid siiski on sageli Mulgimaa pealinnaks ekslikult peetud Viljandit, ehkki see linn ei asu ajaloolise Mulgimaa piirides. 20. sajandi lõpupoole on mõned kohalikud pidanud Abja-Paluojal inna Mulgimaa keskuseks.*
28.10. Põlva Serviti – Viljandi HC 37-24 (23:14)
Henri Sillaste 10, Ardo Puna 6, Andreas Rikken 3, Kristjan Muuga 3, Siivo Sokk 3, Roman Aizatullov 3, Andriy Ternovy 3, Raiko Rudissaar 3, Henri Hiiend 2 ja Mario Karuse 1 värav
Kõik pildid : Helin Potter
