BHL’i finaalis Kehras said esindatud kõik tähtsamad ja põlised Balti riigid – Soome, Valgevene ja Baltikumi naba – Eesti, viimane lausa kahe koosseisuga. Tahtes olla kitsarinnaline ja pidada Baltimaadeks ainult Lätit, Leedut ja Eestit, oleks naba asukoht muidugi Lätis, kuid ajajoonel on olukord segasem. Enne Esimest maailmasõda arvati Balti kubermangudeks Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa, kahe maailmasõja vahel lisandusid koguni Poola ja Soome. Viimane, tõsi küll, pikalt Baltimaa olla ei soovinud. Poliitiliseks sihiks võeti kuulumine Põhjamaade hulka.
Küll aga tahab üks Soome võistkond Balti liigat meeste käsipallis ära võita. Kohe koledasti tahab, kuid paraku pole siiani õnnestunud. See meie vana tuttav – Riihimäe Cocks. Õnnelike juhuste kokkusattumise tagajärjel pääseti seekord esikohamängule, aga sealt edasi õnn pöördus. Põhiliseks õnnefaktoriks kujunes Cocksi ukrainlasest väravavahi Umovisti hiilge- ja meie ametivendade must päev. Serviti oli valmistunud sedasi, et väravasse arvati maanduvat venelast Morozovit. Ent vastu ootusi askeldas seal hoopis too Umovist. Vähem kui ööpäev hiljem seisis sangar poole finaali ajal juba õues ja ootas bussi. Head coach Kaj Kekki oli mehe koos kahe võistkonnakaaslasega poole mängu pealt saalist välja peksnud, kohtunikke oma punaste kaartidega polnud vajagi. Ju läks Kekki marru, kui nägi, et Minski käest on ilgem saun tulemas ja otsustas “süüdlasi” karistada. Sama võistkonna mees Marius Aleksejev, jagades ERR’i spordireporterile omi mõtteid, toonitas mitmel korral, kuidas ta Soome liiga nõtruses pettunud on ning naaseb uueks hooajaks hoopis Šveitsimaale. Samuti rõhutas kogenud väravavaht, mismoodi kireva koosseisuga Cocksi pursuist omanik ihkab kõiksugu liigasid võita, kuid sunnib mängijaid igapäevasele orjatööle oma tehases. Aleksejevi veendumus on, et amatöörid võivad profiliigasid võita vaid imalates Ameerika spordifilmides. Tema enda vigastus ja sunnitud võistluspaus pole kuuldavasti ka mitte spordisaalis saadud, vaid kvalifitseerub tööõnnetusena. Et kõnealuses võistkonnas lood segased, kinnitab seegi fakt, et mõned ajad tagasi teine Marius, Lepp nimelt, sealt hundipassi sai. See pole mees, kes kõrvad lidus kapitalistide kõiki käske täidab.
Riihimäe Cocks – Põlva Serviti 29:25 (12:13)
Ardo Puna 9, Andrei Ternovõi 5, Kristjan Muuga 4, Pavel Turajev 3 ning Margo Pikksööt, Andreas Rikken, Henri Sillaste ja Carl-Eric Uibo 1 väravat
“Third place is a small consolation prize,”
ütles Põlva Serviti peatreener inglisekeelse asjaajamisega võistluste kokkuvõtteks. Meie maakad siin muidugi ei tea, mida see tähendada võiks, aga küllap ta seda tähendab, et võita kolmas koht igirivaali vastu ja tolle enda kodus on palju mõnusam kui finaalis kaotada. Niipalju, kui BHL’i finaalturniiri üldse võimalik jälgida oli (põhjus kahe võistluse ühele ajale sattumine – Põlvas esiliiga), hakkas mitmel korral Postimehe ülekande kommentaaridest kõrva lausekatke “Ardo Puna is moving in shadows”. Mõte läks kohemaid ameerika ulmekirjaniku Roger Zelazny Amberi kroonikatele, kus peategelased just varjudes liikusid ehk siis paralleelmaailmades, millest nad aeg-ajalt taas mõnda teise tembutama hüppasid. See polnud lihtne ja osutus jõukohaseks väga vähestele. Nii oli ka näiteks Ardoga, kes Riihimäega mängus esimese poolaja varjudes liikus (in shadows), aga siis teiseks meie maailma naasis ja hirmuäratava väravatesaju korraldas.
Kolmanda koha mängus vedas Kalmer Musting ninapidi Jüri Leppa ennast, kõige kavalamat rebast Eesti käsipalli issanda loomaaias. Jättis põhijõud ja tüüpilised algviisikumehed pingile istuma ning lasi noorematel teha ja toimetada. Need haarasid süllelangenud võimalusest innukalt kinni, tõestades juhendajaile ja ennekõike endile, et tegijaid mehi Servitis leidub. See on enne poolfinaale Viljandiga üks tähtis teadmine. Vaatab, kuidas need kujunevad ja pole võimatu, et mõnedki noormängijad saavad seejärel aukõrgendust. Vastav lubadus on staabikindralite poolt igal juhul õhku paisatud. Seega võib öelda küll, et võidetud pronks on ühe huvitava kogemuse võrra jagu Serviti meeskonda rikastanud ja kallim kullast.
Põlva Serviti – HC Kehra/Horizon Pulp & Paper 28:27 (16:14)
Serviti poolelt tegid skoori 9 meest: Margo Piksööt, Andreas Rikken ja Andrei Ternovõi viskasid 5, Raiko Rudissaar, Alvar Tint ja Pavel Turajev 3, Henri Hiiend 2 ning Hendrik Varul ja Kristjan Muuga 1
Balti liiga on kahtlemata üks tänuväärne asjandus ning selle võitmine valmistab isegi nii võimsa võistkonna, kui Minski ASK juhtidele siirast rõõmu. Selle spordidirektor Andrei Krainov näeks hea meelega, et tase tõuseks veelgi, lisanduks häid võistkondi ja leiduks peasponsor ning saadaks korralikku finantstuge. Arvata, et tema vaimusilmas kangastub midagi korvpalli VTB’ga samalaadset. See oleks mõistagi vahva ning aitaks meie maal käsipalli väikese spordiala staatusest kõrgemale tõusta. Esmaspäevased ajalehed küll mõne reaga BHL’i finaali tulemusi mainisid, kuid võrdlust samas kõrval asuvate korv- ja võrkpallijuttudega pole ei mahus ega pühendumises isegi mõtet üles võtta. Karta on, et ei Eestis, Lätis ega Leedus sellist Krainovi loodetud toetajat leida ei õnnestud. Kõne alla võivad tulla vaid vägevad idanaabrid.
