Eks Põlvamaa spordi viimaste aastate populaarseima ühenduse – Serviti enda jaoks on asi kogu aeg huvitav olnud. Lausa terve klubi jaoks, sest muudatused võrreldes eelmise hooajaga on hoomatavad. Kõvad kaadriliikumised, uued seadused, kütkestavad vigastused (kütkestavad ses mõttes, et võivad sportlase mõneks ajaks kipsi, lahasesse või lihtsalt sidemeisse mässida). Kõik need asjad kokku ja eriti ootus, millisesse konditsiooni ja mängutasemele vajalikuks ajaks jõutakse, pakuvad klubiomanikele ja juhendajaile igapäevast põnevust.
Ja nüüd on vajalik aeg käes. Nii vajalik, et võib lausa publiku platsi ajada. Õigupoolest toimisid väikese virgutusvõimlemisena juba kaks koondisemängu Gruusia, meie suure sõbraga riikide arvestuses. Tõsi, too metslaste ja mägilaste maa oli nagunii positsiooni Ukrainale, eestlaste uuele suurele lemmikule loovutanud ning ega käsipalliväljakul toimunu midagi ei muutnud. Liiga entusiastlikku hävitustööd tegid tšikerbuladzedest hiidlihunikud pisikeste eesti väledike kallal. Nii et kui visata veel pilk maarjamaalaste pingereale, siis uhkes üksinduses aerutab ees jumalik Ameerika, sabas sörgivad kurb Ukraina ja alles seejärel uhke Gruusia. Ameerikaga või isegi mõne ookeanitaguse klubiga ei kohtu aga Eesti koondis või Serviti aga tõenäoliselt iialgi.
Küll aga tuleb kahe nädala jooksul Põlvasse külakosti vahvast Valgevenest ja imelisest Itaaliast, mõnusast Mulgimaast kõnelemata.
“Mäng TunManiga on meile soojenduseks,”…..
pajatab põnevusest pakatav Kalmer Musting kodulehele. Tegemist on Eesti karikavõistluste arvestusse mineva mänguga ja Serviti võib end suhteliselt kindlana tunda, sest esimesest matšist on mitmeväravaline edu sees ning koht nelja finaalturniirile pääseja seas enam-vähem kindel. Tõepoolest, tänavu tehakse uutmoodi ja karikaomanik selgub vahetult enne jõule Viljandis. Üks neljast Viljandisse pääsejast on juba selgunud ja see on Aruküla. Küllap ihkaks mõnusat kohta koduturniiril ka mulgid ise, ent selleks on tarvis kahe mängu kokkuvõttes Kehra pikali panna. Raske, kuid mitte võimatu ülesanne.
TunMan oleks ilmselt Eesti parim, kui tehtaks liiga, kus võistlevad vaid kord nädalas treenivad meeskonnad. Isegi praegu käivad usinad spekulatsioonid, kuivõrd konkurentsi pakuks meistriliiga viis viimast esiliiga tipule. Eks nad ikka pakuks, aga mis seda väga arutada. Enamikule esiliigast on käsipall lust ja lõbu ning liiga ise palju ühtlasem, iial ei või ette teada, kes võidab ja kuidas läheb. Meistrisarjas võrdub aga Kehra või Serviti alistamine maavärina või vulkaanipurskega – selliseid asju küll juhtub, aga mitte tihti, umbes kord saja aasta jooksul.
Kuna tegemist on TunMani kodumänguga ja see on rikas võistkond, siis piletiraha ei küsita. Kena kopika võib ometi kaasa võtta. Asi selles, et nii saab hea inimene avitada erivajadustega sportlasi olümpiamängudele. Kahtlane, kas Eesti millalgi käsipallis olümpiamängudele jõuab, eriolümpia maailmamängudele Los Angelese linna järgmisel suvel minnakse aga raudselt. Minnakse selliste spordialadega nagu bowling ja bocce ( ???) ja minejateks Maarja küla sportlased. Veel ootavad maarjalsed kärsitult Põlva ujula taasavamist, et seal iganädalaselt kroolimas ja liblikujumist viljelemas käia. Ning kui annetuskasti juhtub raha kogunema, annab TunMan selle pidulikult Maarja küla spordientusiastidele üle.
12.11. (kell 19.00) Mesikäpa Hall: TunMan – Põlva Serviti
24.10. Mesikäpa Hall: Põlva Serviti – TunMan 39:22
Laupäeval-pühapäeval ootavad Servitit aga ees Balti liiga mängud kahe Valgevene võistkonna – Minski ASK ja HC Mešhkov Brestiga.
