Kahe Lõuna-Eesti klubi poolfinaal oli tõesti hea. Selline võinuks koguni finaali mõõtu väärida. Kahjuks ei saa me iialgi teada, kas Viljandi alistanuks poolfinaalis Kehra või mitte, sest teatud kallutatud jõudude tegutsemise tagajärjel ei lastud sellisel paaril lihtsalt sündida. Käsipall on isegi väikeses Eestis väike spordiala. Nii ei kirjuta tänane Päevaleht näiteks finaalipaari moodustumisest mitte midagi. Postimees ja Õhtuleht on siiski mõne rea võrra armulikumad ja on kümme sentimeetrit leheruumi eraldanud. Kuid nagu riigis tervikuna, tegutsevad ka väikese käsipalli juures tumedad jõud, kes võtavad muist asju omatahtsi otsustada.
Ent pole halba heata. Põlva ja Viljandi kolm matši meenutasid kaasaelamise poolest ammuseid mänge Chocolate Boys’iga, kui Servitis pallis veel Mait Patrail ja see siis viimaks legendaarse Bramanise selja prügiseks tegi. Otsutava finaali järel kogunes aga pool Põlvat võistkonda tervitama, tehti pauku ja ilutulestikku ning oli suur püha. Praegugi kulges Mulgi- ja Põlvamaa vahel tihe liiklus. Sealt saadeti siiapoole folgifestivali kogemustega šamaanitrummarite armee, Põlvast omakorda hulga vanu fänne, kes vahepeal polnud reisimiseks suurt kutsumust tundnud – mis sa neid Kehraga tõngutamisi ikka lõpmatuseni vahid. Viljandi polnud midagi juhuse hooleks jätnud. Kui üks metsistunult trummi vemmeldav emand väsis, rändas löökpill kohemaid puhanu valdusse ja see peksis ennastunustavalt edasi. Viljandi rünnaku ajal sobivat rütmi ja Serviti pealetungi ajal närvesöövat tärinat. Karta on, et fännide kaasaelamisvõistluse keevaverelised mulgid ikka kinni panid.
Kõnealuste meelehärmiks paraku ei tulnud samaga toime sportlased. Tuleb veel suvel kõvasti putru süüa ning ehk mõelda sellelegi, et tragid venelased ja ukrainlased pole maailmast otsa saanud ning ehk kuluks ka mõni leegionär palgata. Praegu on Viljandil ses mõttes silmapaistev koosseis, et võõraid praktiliselt ei kasutata. Servitil paar tükki on ja Kehra kujutab endast üldse Ukraina-Tapa segavõistkonda, paari erandiga sealhulgas. Pole raske mõistatada, milline põlisrahva südameid enim sütitab. Viljandi on lõppeval hooajal palju saavutanud – võitnud Eesti karikavõistlused, BHL’i Challenge Cup’il pronksi. Oleks patuasi, kui järgmisel hooajal kõvema Balti liiga divisjoniga ei liitutaks. Sama peaksid siiski tegema ka Leedu paremad.
Viimaseks jäänud poolfinaalseeria mäng oli põnev vaadata, mis sest, et võitjas kahtlust ei tekkinud. Väheke murelikuks teeb asjaolu, et Serviti peale tulutoovaid vahespurte omale samaga vastata lasi. Kristo Järve näitas taas, et polegi vaja palju rabeleda ja pea seljas ringi tormata. Piisab vaid pall omale krahmata ja oodata, mil kaitse on oma sahmimise ära sahminud ning siis pall jala pealt sobilikku väravanurka virutada. Keegi Põlva poolehoidjatest pomises selle peale, et vana säga teeb oma ikka ära. Teeb jah, aga õnneks ka päris palju praaki ja valesööte, sest noored silgud ja viidikad ei mõista veel staažika säga moodi mõtelda. Samas lased end mitmeid kordi jahmatada põlvakate kiirusest. Keskjoonelt lahtimängitud pall jõuab väravasse ja ründaja kaitseala piirile umbes kahe sekundiga. Võib-olla isegi vähemaga. Kas keegi on mõõtnud meeste saja meetri aega ? Äkki oleks kergejõustikuvõistlustel väikest medalilootust ? Üldiselt tundub, et praegu, aprilli lõpus asi toimib. Rünnakul on teravust, peamised väravakütid heas hoos ja kaitset annab samuti vastavalt vajadusele varieerida. Kas selline seis jätkub ka mai alguseni, siis kui finaalid algavad ?
20.04. Põlva Serviti – Viljandi HC 33:28 (17:14
Ardo Puna 9, Henri Sillaste 6, Kristjan Muuga 5, Andreas Rikken 5, Pavel Turajev 4, Andriy Ternovy 1, Raiko Rudissaar 1, Hendrik Varul 1, Henri Hiiend 1
17.04. Viljandi HC – Põlva Serviti 24:31 (12:17)
Ardo Puna 10, Henri Sillaste 4, Pavel Turajev 4, Andreas Rikken 3, Car-Eric Uibo 2, Raiko Rudissaar 2, Kristjan Muuga 1, Margo Piksööt 1, Andriy Ternovy 1
