Väga vähesed linnad mitte ainult Eestis, vaid tervel maamunal saavad endale samaaegselt rohkem kui ühte F4 lubada. Eriti veel ühel ja samal alal. Käsipall on see jumalik ja põnev distsipliin, mis Põlvast aasta 15. nädalal haruldase paiga teeb. Hiljaaegu rehkendas ühe päevalehe spordiosakond, milliseid pallimänge publik vaadata armastab. Tundus, et korvpall võimutses seal ülekaalukalt ning kirjatüki autor ei jaksanud ära imestada, mis valu küll väiksemates linnades nii naljaka spordiala kui käsipall puhul pealtvaatajaid peibutab. Ega suurlinlusest pimestatule ei saa iga lapsikust kohe pahaks panna, seda enam, et Eesti viies suuremas linnas (eriti Narvas, Pärnus ja Kohtla-Järvel, vähemal määral ka Tartus ja Tallinnas) üht Kesk-Euroopa lemmikumat mängu praktiliselt ei viljeleta. Sellisega tuleb viisakalt ümber käia ja Pirje Orasson siis seletas, et nii Kehras kui Põlvas, viimasel ajal ka Viljandis on umbes viiendik inimesi kogu aeg käsipallist põnevil. See on kohe ilma järel vestlusteema number kaks. Samuti pole mõeldav, et mistahes aasta tegijate ja preemiate määramisel Serviti või HC Kehra ära unustatakse. Selline hooletus võrduks skandaaliga. Orassonil on seegi hästi teada, et mängudel kohal käivad kaks põhilist kategooriat – mängijate sugulased ja sõbrad ning niisama inimesed. Kui näiteks TunMani ja PTÜ etteastetel moodustavad niisama inimesed väikese osa, siis Serviti ja Kehra mängudele trügivad sellised meelsasti. Istuvad seal niisama puhtalt sportlikust huvist või siis sellepärast, et kusagile mujale minna ka ei ole ja ise ei tunne samal ajal ühtegi mängijat ega treenerit lähemalt. ( Lugu illustreerival pildil on suur hulk inimesi ainult Eston Varuskit vaatama tulnud, kes ennast publikule meelsasti ka igast küljest näitab.) Seega – nüüd, kus reedest laupäevani toimuvad mõningal määral kattuvalt nii esiliiga kui Balti liiga final fourid ehk F4’d, saavad oma võimaluse nii sugulased kui niisama inimesed 🙂 . “Kaugemate paikade huvilised on juba helistanud ja küsinud, et millisel päeval tasuks kaasa elama tulla,” jutustab mõlemas F4’s kaasategev Kalmer Musting. “Olen ikka laupäeva soovitanud, sest siis saab soovi korral lausa nelja mängu näha. Suure peo puhul avame ka puhveti, kust on võimalik sooja kohvi osta, mitte ainult limonaadi ja õlut. Tean omast käest, et kui vahetpidamata külma õlut larpida, hakkab see häälepaeltele ja siis ei jaksa paari tunni pärast üldse enam karjuda ega midagi. Karjuda on aga vaja, eriti juhtivatel treeneritel, soovitavalt ka publikul. F4’d on ennekõike ikkagi show ja meelelahutus, mille ajal peaks saalis valitsema sobilik atmosfäär, soovitavalt paras põrgulärm, udupasunate üürgamine ja lakkamatu trummipõrin,” krutib käsipalliguru põnevust. Muidugi on F4 show, nõustuvad ka esiliiga finaalturniiri korraldavad TunMani tegelased. Eks see üksjagu lusti pärast jälle ette võetud sai, sest nii hooaja alguses meeskonnad otsustasid. Nüüd teist aastat, varasemalt esiliigas mingeid finaalinelikuid ei tunnistatud. Kuigi vana stsenaariumi järgi ripuksid TunManil juba kullad kaelas, arvavad nemadki, et sedamoodi on põnevam. Hooaja jooksul mitte ühtegi mängu kaotanud tünnimeistrid teavad aga suurepäraselt, et F4 on iseloomult ka natuke loterii, mis jätab päris head võimalused kõigile osavõtjatele. Päevad ei pruugi spordis kõik ühtviisi võrdsed olla. 
Põlva Serviti
Mängi südamega, võida meelega!
