Kaks ööd Serviti elust ja eksistentsist kuulub nüüdsest Banana City neljatärni-hotellile Winterthuri linnas. Peamised tõmbenumbrid puhtus ja lähedus raudteejaamale. Ja see pole vaid odav reklaam booking.com lehel. Akendest avaneb suurepärane vaade umbes kahekümnele rööpapaarile, mis otse hoone tagant igasse ilmakaarde siirduvad. “Rongid sõitsid kogu öö,” räägivad toakaaslased Rein ja Kalmer kui ühest suust. Paned akna kinni, jääb ilusasti vaikseks, teed lahti ja kuuled, kuidas rongi rattad ragisevad. Seega tuli eelistada väheke umbsemat varianti, aga õnneks oktoobrikuu ka sealmaal enam väga palav pole ja kannatab kinnise aknaga magada küll. Õnnetuseks olid ahvid aga hotelli ümbruse puude otsast juba kogu banaanisaagi nahka pannud ja spordirahval tuli leppida asutuse poolt pakutavate söögikordadega. Laupäeval väikest linnatuuri tehes kargas küll treeneritel pähe mõte maiustada tänavatel hõrke lõhnapilvi levitavate ja särisevate šveitsi vorstikestega, kuid kõht oli just lõunasöögist punnis ja meel niigi hea.
Otsustati vorstid mängujärgsel päevale jätta aga tuleb välja, et pühapäeviti šveitslased vorstikesi ei söö ega ka müü. Nõnda jäi kohalik tänavaköök sootuks proovimata. Winterthuris pole palju vaadata, kui just kirglik muuseumisõber ei olda. Hinnad on meie mõistes krõbedad, aga riigis, kus miinimumpalk ca’ 3000 franki, ei löö selline krõbedus kellegi rahakotilt tolmugi maha. Pilet matšile maksis 20 franki, kilest fännisall umbes teist samapalju, paberist pilt Pfadi võistkonnaga 5 jne. Eks ta eurodes enam-vähem sama välja teeb. Väikesel linnatuuril pakkus enim lusti täika moodi asjandus, mis risti-põiki kesklinna tänavatel laiutas. Inimesed olid majapidamistest kõvasti tavaari välja tirinud ning müüsid igasugu vanu asju, mis aga parasjagu pähe tuli. Ostusoovi, tõsi küll reisimeestest ühelgi ei tekkinud. Ei tea, kuidas teistega, aga Reinul ja Kalmeril on asju niigi küll ja kõige vähem vajavad nad juustumaa elanike vana kolu.
Et Šveits ikkagi lõunamaa on ja vastavad kombed au sees, näitas võistluspäeva hommik. Saabumisel oli meie delegatsioonil Zürichis vastas üks härra, kes tutvustas end Maxina. “Mis mees sa selline oled,” tundis Kalmer huvi. “Ah, ma olen klubist ühe sõber,” saadi vastuseks. Siis see sõber andis punktuaalse kava, mis kell mis asi juhtuma hakkab, kuna Šveits on ikkagi täppis-ajaarvajaid tootev riik ja kõik need muud jutud ning täpsusest endast peetakse ülimalt lugu. Hakati siis järgmisel hommikul treeningule sättima ning Max tuli teed juhatama. Spordihoone juures arenesid sündmused aga seninägematu stsenaariumi kohaselt. Kokkulepitud kellaajal seisid uksed seitsme riivi taga lukus ning kusagilt sisse ei pääsenud. Möödub veerandi tundi, autodega number kaks ja kolm saabuvad kohtunikud Portugalist ja tagatipuks mängu komissar, kes soovivad kontrollida, kas areen nende kõrgetele nõudmistele vastab. Ka nemad ei saa sisse. Siis võtab too klubi mehe sõber Max telefoniga kõne ning nelikümmend minutit peale kümmet tuleb väärikal sammul Võtmega Härra. See teab, kust tuled põlema käivad ja kõiki muid asju. Paistab, et ongi õige mees, aga väheke valel ajal. Põlvakad tühja asja pärast riidu kiskuma ei hakka, aga nn. šveitsi täpsusest (mida peetakse saksa omaga üsna sarnaseks), on nüüd uuemad arusaamad 🙂 .
Mängust endast, mille pärast üldse mindi, palju kõnelda ei ole. Pfadi Winterthuri tuntakse hea rahvusvahelise taseme poolest. Kui võtta tosina Pfadi mängumehe reie ümbermõõt ja samapaljude Põlva või üldse Eesti käsipallurite oma, siis tulemus on umbes nagu kiviraidur versus baleriin. Vahe kajastub mängu resultaadis, sest sellises jämedamas lihases on enam plahvatuslikku jõudu ja teda ei niida ka iga tuulehoog niisama lihtsalt maha. Oli ette teada, et šveitslased kasutavad agressiivset 3-3 kaitset, aga et nad kohe peale vastuväravat sellise auruga peale tungivad, vot selleks poldud valmis. “No üldse hingata ei lastud. Oleme ikka niiviisi harjunud, et värava visanuna tõmbame tsutike hinge, teeme vahetusi ja korrastame kaitseridu. Aga winterthuurlastega oli sedasi, et kui kõik need asjad tehtud saime, oli pall juba otsapidi meie väravas,” seletab Kalmer, kuidas asjad käisid. “Muidugi on positiivset ka. Vastaste kiire algedu meid ei murdnud. Ka teise poolaja alguse spurt mitte. Ronisime visalt mängu tagasi ja lõpus oli veelgi võimalusi vahe vähendamiseks. Ei tea, kas nad ka väsisid või mis oli… Muidugi tuleb tunnustada Denis Lõokest, tema meid mängus hoidis ja kuue meetri pealt neid asju ära võttis. Ning mitte üks või kaks, vaid kusagil kuus-seitse jutti. Eks meil kodus omad võimalused on ning võitu ikka üritame,” pole Serviti treenerid veel püssi põõsasse visanud.
Huvitav on märkida sedagi, et kui ööl vastu esmaspäeva Riia lennujaamas maandununa Serviti kirjadega bussi parklas otsima hakati, leiti selle kõrval seismas Viljandi HC sõiduvahend. Marko Koks, va vigurvänt oli ilmselt Kreeka lennuki peale minnes vaadanud, et eriti lahe on kohe põlvakate kõrvale platseeruda, las siis imestavad. Viljandi võimalused lõpp-resultaat endi kasuks kallutada on paremad, kui Servitil. Võõrsil jäi vahe vaid kolm ja sellega peaks kodusaalis hakkama saama.
Põlva Serviti
Mängi südamega, võida meelega!
