Algas riigi meistrivõistluste kolmas mängudering. Enne Põlvasse sõitu teatas Tapa Spordikooli võistkonna peatreener Elmu Koppelmann, et Servitil on riigi parima komplekteeritusega võistkond, mida nad paraku alati ära kasutada ei suuda. Väärt sõnad asja tundvalt mehelt. Kiitusega polnud kitsi ka Põlva pool, kes tunnustas Tapa edenemist aasta jooksul ning suhtus mängu täie tõsidusega.
Enesekindlust ja vormi tõusu on tõepoolest vaja, sest veebruar pole ainult külmategemise- ja pudrusöömisekuu, vaid kätkeb endas olulisi kohtumisi nii Balti liigas kui Challenge Cupil. Juba sel nädalavahetusel võetakse ette väljasõit Vilniusse, kust tuleb koju tuua kohustuslikud punktid. Kõige tähtsamaks peab aga arvama kaks jõukatsumist Ukraina klubiga Zaporoshje ZTR. Lootus, et selle piraka slaavi riigi sportlased segase olukorra tõttu nõrkust ilmutavad, pole sugugi asjakohane.
Nagu öeldud, ei läinud Serviti kohtumist Tapaga lihtsalt ära mängima, vaid tegi maksimaalselt püüdliku soorituse, võttes külalistelt mänguisu juba esimesel poolajal. Erinevad kaitsesüsteemid ja eriti agressiivne 3:3 surve tekitasid tapalaste ridades korraliku liikumispuude. Iseäranis söötude liikumise puude. Sellest sündis kiirrünnakute ja väravate sadu, mille käigus tublist Tapa SK väravavahist lausa kahju hakkas. Aga mida temagi üksi teha saab, kui platsimängijad ei aita.
Selline mäng pole vaatamiseks ülemäära põnev, kuid soorituste kiirus ja ilu aitavad põnevuse puudujääke korvata. Tuli tõesti meeldejäävaid väravaid – eriti 38.minutil sündinud, kus Kristjan Muugale riputati pall enam-vähem värava ette alasse. See vihises kusagilt kõrvalt, kulisside tagant kohale, nagu Red Bullilt tiivad saanud ja et ilu veelgi enam oleks, ei hakanud ise viskama, vaid lennutas palli joonel varitsevale Andreas Rikkenile, kes siis põiklati raginal kombinatsioonile punkti pani. Klassika ruudus, kui mitte kuubis… Servitil on üldse läbi aegade ühed karismaatilisemad joonemehed ja mis eriti hea – nad on noored, vihased, tugevad ja resultatiivsed. Alati on väravavahi pärast hirm, kui Andreas visata otsustab. Mis saab, kui mehike äkki viskele kogemata ette kargab; kas ikka on kiirabi kohe ja kiirelt tulemas ? Hendrik Varuli toimetused ajasid aga isegi Kalmer Mustingul vuntsi viiesaja peale, eriti üks omapärase lahenduse leidnud kiirrünnak ja vastaliste ahistamine kaitses. Toome näite – teist poolaega oli juba tükk aega mängitud ja tapalaste ainsad väravad (Rait Ageni) unustuse hõlma vajunud, kui külalised taas rünnakut üles võtsid. Pall sellesama Ageni käes ning Hendrik otsustab teda kägistamis-nupuvõttega ohjeldada. Ageni läheb vihaseks, pobiseb midagi ja hakkab uuesti toimetama, Hendrik lükkab ta viivitamatult põrandale siruli, hetk hiljem sasib aga ühe käega ühest ja teisega teisest tapalasest kinni ja ei lase neil kusagile minna. Endal veel süütu ja üllatunud nägu peas, et mis te kohtunikud siin vilet lasete, ma pole midagi teinud…
Ühed vähesest, kes Tapa vastu väravat ei visanud, on Denis Lõokene ja Jürgen Lepasson, aga neile võib selle andeks anda, kuna kompenseerisid puudujäägi väravasuul heade tõrjetega.
04.02. Põlva Serviti – Tapa SK 46:18 (24:10)
Andreas Rikken 10, Henri Sillaste 7, Kristjan Muuga 5, Ardo Puna 5, Hendrik Varul, Andriy Ternovy, Siivo Sokk, Pavel Turajev, Henri Hiiend ja Carl-Eric Uibo igaüks 3 ning Margo Piksööt 1 värav.
