Kus mujal ta tulla saanukski, kui mitte Maarjamaa käsipallipealinnas. Eks suditud oli varemgi, kontos kaks viiki (1997 aastal Tallinnas ja 2012 aastal Türgis) ja kolm kõva kaotust (kõik Riias). Põlva publik polnd lasknud end eelnevatest kaotusmängudest heidutada ja täitsid kenasti tribüüni. Vaid keskele, kus sildid “kutsetega külalistele”, jäi haigutama pommiauku meenutav tühimik. Peale Helir-Valdor Seederi polnud keegi kutsutuist tulla tahtnud ja eks põllumajandusministergi maandus saali seetõttu, et kevadkülviks oli maa ootamatult liiga külmaks muutunud ja soojas saalis tundus mõnusam aipäädis surfata. Kuigi tuleb tõele au anda – Seeder on üks enim spordivõistlustel näha olev minister.
Avadefileeks kogunes keskpõrandale veider seltskond. Megapikk kolli-volli Dainis Kristopans, kelle pea spordisaali liimpuidust laekonstrukstioone minema pühkida ähvardas, kääbusekasvu Dobele kodanik Ermanis ja kõige tipuks imeliku vilestiiliga saareasukast miniatuurne kohtunik. Kristopansi kõrval võis viimast vabalt põrandale valgunud higiplärakaks pidada.
“Mis mõte võiks sellisel kolakal mänguväljakul olla,” tükkis Tatran Prešovis leiba teenivat mürakat vaadates mõte pähe. Kere järgi võinuks joonemängija ainest kahtlustada, aga tegelikult askeldas mees hoopis vasakukäelise sisemängija koha peal. Väga väravat ründama ei tükkinud, armastas rohkem sööte püüda ja jagada ning Mait Patraili särgist sikutada. Seda, et Bundesliga bossile rahu ei antud, on näha ka Tairo Lutteri ülesvõttelt. ikka stiilis särk üle pea ja sõrmed ninna…
Patrail asus ühtlasi ka treeneri ja mängujuhi kohale, sest nagu selgus, on meie treenerid jäänud pidama 90ndatesse aastatesse ja ei tea tänapäeval mängitavast käsipallist ei ööd ega mütsi. Vähemalt nii kirjutab Õhtulehe pikk artikkel täna. Kuidagi uskumatu moega tundub see jutt, sest vähemalt mõned treeneritest on käinud sagedasti nii EM’i kui MM’i mänge kohapeal vaatamas. Isegi olümpial ja samas on paljudel kodus televiisorid ja internetiühendus, kust oleks ideeliselt võimalus silmitseda, mismoodi uuel aastatuhandel mängitakse. Kujutluspilti kerkivad kaks peeruvalguses koobast Eesti erinevais otstes, kus kaks põhirivaali Musting ja Lepp üritavad aru saada esiisade poolt saviseintele sehkendatud skeemidest. Kaitsest ja rünnakust.
Kalmer Musting ja Marko Koks viibivad praegugi Taanis, kus paralleelselt korraldatakse koolitus Euroopa käsipalli uusimatest trendidest, peene nimetusega Open Master Coach and Licensing Course. Eesti spordiajakirjanikud on veendunud, et vaevalt neile sealt midagi külge jääb.
Kas pole mitte põhipõhjus ikkagi selles, et Eesti on lihtsalt lootusetult väike ja ei kannata sportmängudes konkurentsi suure rahvaarvu ja rikkaliku valikuga riikidega lihtsalt välja. Isegi Läti on meist ses suhtes üle. Saksa liigade mehi oli neil ka laupäeval väljakul rohkem ja küllap Aivis Jurdž, Dener Jaanimaa meeskonnakaaslane Eisenachist, oli meestele pajatanud, kui ohtlik viskaja pikalakaline eestlane on. Aga mis sest kasu – Dener tegi ikka, mis tahtis. Õnneks polnud ühe mehe õhtu, sest hästi realiseerisid sedakorda kõik – Patrail, Laast, Pinnonen ja Voika. Võit tuli, publik oli rahul ja rõõmsad olid ka mängumehed. Lätlased omakorda kurvastasid ja kirjutasid pettunult oma Läti käsipallilehel, et oeh, nurja läks, suutsime edestada vaid Eestit.
