Valgevenelasele ütlevad pealkirjas sisalduvate hõrgutiste nimed paljutki. Eestlasele on Bulbaši viin küll kauplustest tuttav (milline viin siis tegelikult poleks ! ), aga matšanka s dranikami taga ilmselt ei osata kahtlustada kartulipannkooke mõnusa lihakastmega. Kui neile kahele lisada veel pohlamorss, saab kere valgevenepäraselt kenasti täis ja pähe mõnusa sumina. Kaks Valgevene noortemeeskonda tulevad pidulikku meestepäeva- ja Eesti sünnipäeva nädalat Põlvasse tähistama ja lõpetama. Minski Vitjaz ja Meškovi Brest 2 on nende nimed ja kavatsevad siin Mesikäpas kohalike täitsameestega fännidele korraliku pidulaua katta.
Valgevene meeste meistrivõistlused on tänavu üpris kummalised. Meškovi Bresti põhivõistkond on neist kuni otsustava etapini vabastatud, kuid peaks medalite jagamise faasis liituma. Nemad mängivad lõuna-slaavi SEHA-liigat ja on seal päris kenasti järje peal. Kümne klubi konkurentsis juhib ungarlaste MVM Veszprem, teine positsioon kuulub makedoonlaste Vardarile ning PPD Zagreb ja Meškov jagavad kolmandat-neljandat. Bresti esindab meistrivõistlustel seesama noortekamp, kes Balti liigat mängib, aga nemad on ühes pundis järelkasvumeeskondadega (kokku 4 osalejat). Minski ASK võitis aga esimese ešeloni ehk kuue kõvema põhiturniiri, loovutades seal vaid ühe viigipunkti Gomelile. See asi tundub pisut imelik, sest ei tea, milliste eriteenete eest peaks Meškov automaatselt teise ringi pääsema ja ASK seevastu 20 kohtumist ennem üsna ühepoolsetes mängudes rassima ?
Aga küllap on armeesportlased karastunumad kah ning selline pisike lisapingutus neile midagi ei tee. 23.veebruari pidulikul rivistusel said ASK mängijad igatahes omale kingiks suure hunniku uusi spordisokke, mis nagu pildilt näha, on humoorikalt kenadeks valgeteks tankideks kujundatud.
Serviti aga kinkis Eesti Vabariigile pidupäeva eelõhtul kaotuse. “Vabalt oleksime võinud ka võidu kinkida, aga ega kaotus ka paha pole,” ei näe Kalmer Musting probleemi, sest ütleb ju vanasõnagi, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Tõepoolest, kui järele mõelda, mida see riik niiväga käsipallilegi kõigi 98 olemasolu-aasta jooksul kinkinud on. Spordiuudistesse jõuab ta alati viimaste seas, siis kui kõik allveeorienteerumise, pargi- ja koolisõidu teated on edastatud ning ruumi juhtub üle jääma. Kas keegi nägi presidendi vastuvõtul mõnda käsipallurit ? Oh ei, seevastu näiteks rahvamuusikutest oli Estonia lausa kummis. Kas presidendi kantseleis üldse teatakse, et Eestis umbes kaks tuhat inimest kogu miljonilisest vaestekambast käsipalli harrastavad? Ilmselt mitte.
Serviti ja Viljandi HC mäng kergitas üksjagu mõtteainet nagu pärm pontšikutainast. Esiteks muidugi see, et enam-vähem samade koosseisude juures oli veel 3-4 aastat tagasi viljandlaste võit peaaegu välistatud; see kuulunuks fantaasia valda. Praegu aga ei oska küll ette ennustada, mismoodi tulemus võib kujuneda. Kui loota, et teisedki käsipallikeskused (Tapa, Aruküla, Tallinn) suudaksid ühtäkki niisamuti kvaliteeti tõsta, saaks vabariigi saja-aasta künnisel veelgi põnevama liiga kokku. Arusaadavalt ei pruugi igal pool selliseid Marko Koksi sarnaseid entusiaste olla, kes saavad kohaliku aasta spordipreemia vääriliselt lemmikalale auru juurde anda, aina sütt ahju juurde kühveldada, et käsipalliveeremi hoog ei raugeks.
Meestepäevamängul, seisul 20-15 Serviti kasuks, olid Viljandist kohale sõitnud poolehoidjad juba peaaegu oma üürgamise lõpetanud, kuna paistis, et Denis Lõokese uskumatutest tõrjetest järjest paisuv kaotusseis ähvardas lausa inetuks muutuda.
Miks aga Serviti edu sulas ja lõpuks juba napiks, ent ometi kindlaks kaotuseks muutus? Väga tõenäoliselt on saladus peidus kasvõi juuresoleval pildil. Silmitsege hoolega kollastes särkides turjakaid jurakaid ja seejärel punastes peenikesi poisse. Enamik punaseid eraldivõetuna võivad olla küll kiiremad, aga mis see loeb, kui suurte meeste kaitsest mööda ei pääse. Pildi keskel mürgeldav Kristo Järve pole kindlasti ei maailma ega Eesti väledaimate jalgadega pallur, aga kui pall juba ükskord tema käes on, siis maksab hirmu tunda – mingite arusaamatute jõnksude ja sammudega ta lihtsalt marsib mitmest mehest mööda ja toimetab palli väravasse. Lihtne…aga proovi järele teha. Usutavasti polnud selle mängu järel ka põlvalastest pealtvaatajad väga pettunud, sest Viljandi võit liigitus kaunite ja kannatlike hulka ning kohtumisi on ju ridamisi ees ning hea tahtmise juures saab ümberkorraldusi teha ning mingi mänguskeemi välja mõelda. Muidugi oleks äärmiselt asjakohane enne play-offe siiski esimeseks platseeruda, sest pikemas perspektiivis tuleb kas teisel või kolmandal finaalist suu puhtaks pühkida.
Balti liiga ehk BHL’i arvestuses ei muuda nädalavahetuse mängud Bresti ja Minski Vitjaziga Serviti jaoks enam midagi. Esikohta püüda on võimatu ning sama võimatu on teisest tahapoole jääda, mis ilmselt tähendab seda, et kunagi tuleb ka selles liigas kas Viljandi või Kehraga finaalineliku koha eest vastakuti minna. Nii on tulnud treenerite pähe avangardistlik plaan kõigile mängijatele platsilepääsu võimaldada.
