Nii võib öelda küll, kui vaadata jõuluvaheajale läinud BHL’i tabelit. Kõik on pundis koos, ainult Vilniuse lastevõistkond on oma liivakasti mängima jäetud.
1. Minski ASK 6 p. väravate vahe +14
2. Põlva Serviti 6 p vv + 11
3. Bresti HC Meškov 6 p vv + 9
4. HC Kehra 6 p vv -1
5. Riihimäe Cocks 5 p. vv +10
6. Vilniuse Sviesa 1 p vv – 43
Serviti tõusis eelviimaselt kohalt teiseks ja palju ei puudunud, et lausa esimeseks, oleks vaid suudetud valekaartlastele veel rohkem väravaid tampida. Suurimad kukkujad olid aga Soome kuked, kes prantsatasid liidripositsioonilt otse viiendaks. Selline tihe rebimine siis.
Eesti spordiajakirjandus üürgab üksmeelselt, kuidas kääbused meie jalgpalli kallale kippusid. Balti liiga käsipallist kirjutatakse spordiuudiste tagumisse nurka väikeses kirjas paar rida. Küllap kirjutatakse veel väiksema šriftiga, paraku ei näe küljendajad seda enam ise ka lugeda. Jalgpalli mõttes on Eesti ise samuti kääbus ja suurim rõõm on see, kui endast veel väiksema (umbes kahe Võru linna suuruse elanikkonnaga) riigi rahvusmeeskonda nähakse. Eks San Marino jaoks on viik Eestiga samasugune saavutus nagu eestlastele mõni õnnestunud mäng Itaalia või Hollandiga. Mis siin ikka nii sentsatsioonilist olla saab…
Käsipallis pole tiitlivõistlustele pääsemisi meeste osas samuti ette näidata (küll aga nooremate meeste arvestuses). Siiski, kui suhteid ja vahekordi kaaluda, ei olda käsipallihiiglaste kõrval kääbused, pigem sellised väikest kasvu tegelased. Taolistel puhkudel tulevad ikka meelde Volgogradi Kaustiku peatreeneri sõnad, mis ta aastate eest Põlvas EHF-mängul käies lausus – et teie, eestlased peaks rohkem käsipallile rõhku panema. Jalgpall on suurte ja väga rikaste riikide ala, isegi Venemaa pole selle jaoks parajalt suur…. Kuldsed sõnad.
Nelja punkti väga loota ei julenud
Kahe Valgevene võistkonna vastu maksimumi saamist uskus ilmselt ülim optimist. Täiskoosseisuga Minski ASK’d õnnestus viimati võita EHF’i kodumängus aastate eest. Läinud BHL’i hooajal käidi Põlvas lastegängiga ja seal nopitud võit ei lähe antud olukorras arvesse.
Mis siis silma hakkas. Esimesena meeldiv koduvile. Kui mõlemi, nii Minski kui Bresti treenerid ja pink mängus kohati ülemeelikult protesti avaldasid, polnud neil ometi mängujärgselt vilepartiile ainsamatki etteheidet. Kõik on harjunud, et võõrmängudel ikka midagi toimub ja Kalmer Mustingul veel mullusest meeles, kuda kohtunikud Valgevene pealinnas tasavägiselt veerenud mänguvankri Serviti-poolsele teljele kaikaid kodaraisse puhuma hakkasid. Soome ei tasu üldse minna, seal kohtab ainult kallutatud törtsutamist.
Ka Kalmer pani tähele, et sihitult ringi veerev pall jäeti sedakorda alati Servitile ning Henri Hiiendi otsajooksust Bresti kaitsjale vilistatud kaks minutit pani täiega pead kratsima: “Olen üllatunud, et Aleksandrov sellise otsuse tegi..ju ta nägi täpselt, sest Gennadist ausamat inimest ma muidu ei teagi..”
Eriti meeldiva üllatuse serveerisid joonelõvi Andreas Rikken ja puuripanter Denis Lõokene, kes nõtkete liigutustega igale pallile järele kargas, nagu oleks see maitsev suutäis, millest
sõltub edasine eksistents ja mis tuleb seetõttu iga hinna eest kätte saada. Andreast aga ei saa hästi enam Karuks kutsuda. Olgugi karu tugev, teame toda looma samas ka kohmaka ja tahumatuna (mis muidugi looduses tõele ei vasta). Rikkeni näol paistab tegemist olevat Serviti ajaloo kõige realiseerimisaltima joonemehega. Võimsaid kujusid on seal varemgi askeldanud, kes palli saanuna pole olnud kõige teravamad seda väravasse sokutama. Aga joonelõvilt seekord seitsmest seitse ja viiest viis, midagi ära ei raisanud, väravavahile haiget ei teinud ja postidelt värvi maha ei uhanud. Igati soliidne tegutsemine.
“Andreas mängis väga hästi,” kiidab Kalmer Musting, “ja eks ma olen Denisi tõusmist esiväravavahiks ka kaua oodanud. Ega nüüd ei saa öelda, et võimuvahetus ongi toimunud. Eston seisis Bresti vastu esimese poolaja ilusasti, ent ta pole palju treeningtundidel osalenud ja kuivõrd mehel on toekas ja hõivatud firma, siis pole ma teda ka välismängudele sõidutanud. Loodan, et eriti italjanetsite vastu uuel laupäeval saavad mõlemad vägeva panuse anda. Aga eks ma seekord pelgasin ka minskilaste peamist relva – kaugviskeid. Eriti on see Zaitsev nende peale maias. Aga Denis korjas enamuse ära ja siis hakkasid vastased vaatama, et peavad rohkem joonele pressima. Selline stsenaarium on aga juba meie leib.”
Soojendusmängud hakkavad läbi saama
Üks veel on, kolmapäeval Viljandiga ja siis see kõige tähtsam – Euro Challenge Cup’i mäng saapamaalastega. Spordiajakirjanikud lähevad leili ju alles siis, kui Euroopa liigades midagi sünnib. Vähemalt on see käsipalli puhul sedasi. Meenutame ilusaid aegu, mil Serviti eurosarjas sangaritegusid tegi. Pahv, Järvela ja teised kolisidki ära Mesikäpa halli, elasid seal ilusasti tribüüni all oma pesades ja passisid peale, et Musting ilma nende teadmata ühtegi liigutust ei teeks. Toonastest leheartiklitest saanuks kokkuköidetuna päris paksu raamatu. Hoolimata sellest, et nii Kehra kui Serviti tegid nädalavahetusel tegelikult väga ilusaid mänge, pole veel pikkade juttude aeg. Juhtub aga Serviti järgmisse ringi pääsema, on huvi kindla peale suurem. Ja kuigi me ei tea Itaalia käsipallist peaaegu mitte midagi, on lootust ometi. Kasvõi juba sellepärast, et Serviti on staažikas eurosarjade mängija ja nad paistavad üsna heas minekus praegu olevat. Selle Itaalia võistkonna jaoks on mäng eurosarjas midagi täiesti uut. Nemad teevad rahvusvahelisel areenil debüüdi.
15.11. Põlva Serviti – Minski ASK 30:28 (15:12)
Andreas Rikken 7, Henri Hiiend 5, Andrei Ternovõi 4, Raiko Rudissaar, Kristjan Muuga ja Ardo Puna 3, Carl-Eric Uibo ja Henri Sillaste, Pavel Turajev 1
16.11. Põlva Serviti – Brest HC Meškov 27:24 (13:13)
Andreas Rikken 5, Kristjan Muuga ja Ardo Puna 4, Andrei Ternovõi ja Pavel Turajev 3, Raiko Rudissaar, Henri Sillaste ja Henri Hiiend 2 ning Tõnu Jõks ja Carl-Eric Uibo 1.
