on tõenäosus, et nädala lõpuks on Serviti ja HC Kehra vahelise finaali seis 1:1. Sellise ilusa protsendi arvutas välja üks Eesti päevalehtedest. 666 kõlanuks veelgi põrgulikumalt ja vaevalt, et toogi vale olnuks, sest rivaliteet kahe käsipalliühistu – Põlva kolhoosi ja Kehra sovhoosi vahel on ajaga omandanud legendaarsed mastaabid. Koguni sellised, et needsamad päevalehed võtavad Lepalt ja Mustingult pärida, kas igavaks ei lähe ja ära ei nüristu, kui iga jumala maikuu sama vastane vastu astub. Kussa sellega, arvavad mõlemad mehed…kahe provintsialeviku inimesed ainult põhiliselt käsipallist elavadki. Põlvas muidugi tuntakse lisaks käsipallile ka laskmist ja orienteerumissporti, mis aga iialgi erilist publikumenu ei naudi, sest nood on pealt vaadata kohutavalt igavad alad. Kehras näiteks polnud enne käsipallivaimustuse tekkimist muud huvitavat, kui ainult rahvateater “Kehra Nukk” , kes aastal 1963 tõi lavale “Piibelehe neiu” ja hiljem tuuritas mööda tervet vabariiki ning esines suviti pioneerilaagrites. Muuseas, Kehra Nukk tegutses just Kehra sovhoosi klubi juures. Eks see käsipall ilmselt kartulipõldudelt alguse on saanud, kui sügiseti šefid ja koolijütsid maale appi kupatati. Kuuba sõprade jaoks igat mugulat eraldi krepp-paberisse pakkides visakas vahepeal sellise kopa ette, et vägisi tekkis kiusatus midagi pilduda. Levinud on ka arvamus, et käsipalli tõid teise ilmasõja aegu Eestisse saksa sõdurid, kuna siin metslaste maal ühtegi õiget sportlikku meelelahutust ei tuntud. Kumb see õige on, vaevalt, et tagantjärele enam välja selgitada õnnestubki.
Tänavune käsipallimeister selgitatakse aga 3-5 mänguga. On kõlanud arvamusi, et vahelduseks võinuks finaalis olla näiteks Viljandi. Siis aga tekib küsimus, et kumma arvelt see Viljandi seal olla võinuks ? Karta on, et kumbki kangetest poleks oma kohta loovutada raatsinud. Üleüldse on uue Eesti aegu riikliku käsipalliportaali andmetel lisaks neile kahele meistriksolemise rõõmu maitsenud vaid Viimsi, kommivabrikantide hooaja-projekt Chocolate Boys ja päris esimesel aastal (1992) Valga. Pole just väga kirev koosseis, või mis ? Aga ega muudelgi pallimängualadel pisikeses riigis kardinaalseid muutuseid sünni – korvpallis jagavad magusama ikkagi Tartu ja Tallinn, ühe väikese erandiga, võrkpallis assisteerib neile küll tihtilugu ka Pärnu, aga ikkagi on jõujooned paigas.
Ennustada ei oska enne esimest mängu suurt midagi. Paus on olnud pikk ja seis segane. Põhilised märksõnad on kiirrünnakud, kaitse ja väravavahtide kogemus. Kuid paraku ka kohtunike küsimus. Eestis valitseb mingi imelik süsteem, kus tihtilugu pole õrna aimugi, kes seda või teist mängu vilistama tuleb. Vaatad EHF’i kohtumiste plaani ja graafikut ja seal on juba paar kuud varem teada, kust riigist vilemehed saabuvad ja mis on nende nimed. Tõsi, Käsipalliliit olla küsinud mõlemi finaali jõudnud klubi käest, kas ollakse valmis panustama lisaressursse, et tarnida õigusemõistjad näiteks sõbralikust Lätist. Põlva oli nõus, paraku ei saanud sellest aga ikkagi asja. Nojah, eks meie omad tahavad ka tööd teha ja ei malda käed rüpes istuda. See on igati inimlik ja arusaadav ja polegi muud öelda, kui et annaks suur käsipallijumal kõigile oidu nii objektiivset tööd teha, nagu Lillepea-Kulli brigaad seda teevad.
05.05. 18:30 HC Kehra – Põlva Serviti
08.05. 18:30 Põlva Serviti – HC Kehra
ülekanded www.postimees.ee
