Balti liiga 21.02 Mesikäpa hallis Serviti – Riia LSPA
“Kuule, mis see ellesspeeaa tähendab,” koputab õllene käsipalliprofessor tribüüni viimases reas eesistujale õlale. Ta teab käsipallist kõike, see üksainuke pisiasi on vahele jäänud. Tühimik vajab täitmist. “Eks ta mingit spordikooli tähenda,” kostab vastuseks. “Ahnii,” venitab esimene, justnagu oleks pisut pettunud. Tegelikult pole tarvidust, sest LSPA taga peidab end uhke nimega Latvijas Sporta pedagogijas akademija. Tähtis akadeemia, millel ajalugu ja kuulsaid kasvandikke.
Viktors Scerbatihs – tõstja (Ateena OM 2004 – 2. koht)
Igors Vihrovs – võimleja (Sydney OM 2000 – 1. koht)
Martins Rubenis – kelgutaja (Torino OM 2006 – 2. koht)
Ilmars Bricis – laskesuusataja, näitab Eesti ametivendadele tavaliselt vaid suusakandu
Igors Miglinieks ja Gundars Vetra – korvpallurid
Loetelu pole täielik, aga siiski ametlik ja muljetavaldav. Tundub, et akadeemikud on otsustanud ka Läti käsipallis juhtohjad haarata. Võistkond on korralik ja treenerid-asjamehed klanitud.
Läti treenerid on edevalt ja dändilikult rõivil. Kollases triiksärgis ja lipsustatud pealik vaatab põlglikult eemale – tal pole pööbliga asja. Pildi parempoolseim meenutab siiski mingil määral spordimeest; eeskätt tänu juhmile pilgule ja bravuurikale kehakeelele. Sellele osutab ka lohvakas dressipluus. Lätlaste pingi juures on kõik korras, eesriie korralikult kokku volditud, üleriided viisakalt toolileenile riputatud. Riia palsami pudelid on silma alt kõrvale pandud.
Põlva pool pakub sootuks teistsugust vaatepilti. Kaugelt näha, et siin seisab sportlikult meelestatud kodanik. Mees on mõelnud eeskätt mugavusele, sest korralik treeningrõivas laseb lahedasti igasugu poose võtta. Natuke võiks vast nuriseda edeva värvivaliku üle – punases põhitoonis kehakate ja plätudest piiluvad samavärvi sokid pole just kõige tagasihoidlikumad. Aga kas peabki olema tagasihoidlik, kui meeskond aina võidab !? Nagu näha, valitseb Põlva pingi juures äärmine korralagedus. Põrandal on segamini kohvrid, kotid ja pallid; toolil vedeleb ümberlöödud joogianum. Justkui suur sõda oleks üle käind.
Eriväelased Kull ja Lillepea harjutavad aastapäeva paraadiks. Lillepeal laabub marssimine üsna reipas rütmis. Kael on kenasti õieli, käed vehivad hoogsalt ja minekus on tunda enesekindlust. Kull püüab sammu õigesse jalga saada, aga teeb seda ebalevalt ja ülesvõttelt on hästi näha, et parema meelega oleks ta hetkel hoopis mujal. Pärast mängu saalist lahkuv pealtvaatajaskond pobiseb midagi habemesse. Raske on aru saada, kas räägitakse “kohutavast vilest” või koduvilest. Eesti inimesed ei mõista tihtilugu oma arvamusi lihtsalt kõva ja selge häälega väljendada. Küsime Kalmer Mustingu käest, mis meelt tema ka on. Vastus tuleb kui varrukast :”Mul polnud aega vilemehi vaadata ega vilet kuulata. Tegelesin oma poiste õpetamisega. Seega ei oska midagi kosta.” Kiretu kõrvaltvaataja näinuks ülemäära eemaldamisi Servitile ja kõvasti “jookse” lätlastele. Kahjuks vedelesid kiretud kodus diivanil või tegelesid muude asjadega, spordisaalis neid polnud.
Senikaua, kuni Maksim Butenko väljakul rassis, viis väravat viskas ja lõunanaabritel end ka kohati kägistada lasi, tegeles teine leegionär Andriy Ternovy tribüüniservas Maksimi kalli kaasa lõbustamisega. Pajatas lugusid varasematest vägitükkidest ja ajas muudki naisterahvale meelepärast juttu. Läinud nädalal Kiilist tulles kurtnud ukrainlane õlavalu ja seepärast pühapäevases mängus kaasa teha ei saanud. Küll loodab Musting teda juba neljapäevases madinas mulkidega platsil näha. “Võib nii minna küll, tegi teine täna juba topispalliga harjutusi. Väga oleks vaja, Viljandi on ikka kõva ja ebamugav vastane. Lätiga saame niisama läbi,” kiitis peatreener truud õpilast. Sedapuhku oli ka Butenko mehe eest väljas ning viskas nii mõnegi tarviliku värava, mida ta viimasel ajal muidu eriti tegema ei kipu.
Lätlaste number 13 (tagaplaanil) meenutas oma kollaste juuste ja siniste silmadega tõelist aarialast, sellist jõnglast, keda hää meelega nähti Teise Maailmasõja pöördelisel perioodil astumas uute sakslaste eliitkoolidesse. Et nad hüppaks kümne meetri kõrguselt meetrisügavusse vette ja üksipäini kuuest vastasest paljakäsi jagu saaks. Enam-vähem niiviisi mees ka väljakul toimetas. Aga jõuvõtteid pruukisid teisedki punasärgid ilmse mõnuga – ikkagi akadeemikud. Super-Mario (mängu resultatiivseim 12 väravaga) näol mängleb lõunanaabri külakost – vihastama ajav valugrimass.
Huvitav mäng oli. “Taguots läks pingi peal suurest põnevusest lausa märjaks,” kiidab üks pealtnägijaist erutatult. Punkt-punkti heitlus, mis ometi Põlva võiduga ükskord ära lõppes. “Sain paljudele meestele mänguaega pakkuda,” on ka Kalmer Musting rahul. “Muidu istuvad niisama pingiotsa peal ja kõlgutavad Serviti kulul jalga,” lisab ta veel naljaga pooleks. “Järgmine nädalavahetus läheme Soome, vast saame põtradel ka väheke sarvi kärpida. Peaasi, et vabariigi aastapäeva pidustused üle jaksaks elada. Jäähokit peab ka vaatama, see on äge mäng. Aga murdmaasuusatamine on puhas raha raiskamine, vähemalt eestlaste poolt,” võtab treenerihärra lähituleviku ja talisporditeemad kokku.
Kehra käik Soome õigustas nende tänavust autsaideri-staatust. Riihimäelt saadi korralikult tappa 24:35. Kehral jääb veel mängida kodumäng Servitiga ja kaks kohtumist Minski Dinamoga.
Servitil on samuti pidamata 3 põhiturniiri kohtumist (kõik võõrsil) – Riihimäe, Kehra ja Minskiga. Hea uudis on aga see, et Põlval on kaheksa punkti ja Kehral vaid üksainus.
21.02.10 Põlva Serviti – LSPA 30-28 (12-15)
Põlva Serviti: Mario Karuse 12, Maksim Butenko 5, Margo Piksööt 4,
Kristjan Muuga 3, Priit Jõks 2, Siivo Sokk 2, Veiko Tigason 1.
