Laupäeva õhtupoolikul jõudis Põlvasse sõnum sellest, et Riia LSPA oli suutnud võimsa Minski Dinamo vastu viigi välja võidelda. Samuti oli teada, et Valgevene klubi oli sunnitud mõned tugevamad kodanikud riigi koondisele loovutama ja päris täielises koosseisus Läti-Eesti tuuril ei tegutse. See andis väheke lootust Servitilegi võidumõtteid mõlgutada. Aga eks oli selge ka see, et küllap läks Minsk LSPA vastu asja lõdvemalt võtma ja pärast sellist ennekuulmatut viiki korraldab jõmmist peatreener Juri Karpuk “süüdlastele” näkkupeksu ja tõsise ajuloputuse. Ühesõnaga, mobiliseerib kõik olemasolevad jõud võitmaks Põlvat.
Ja tagantjärele tarkusena võivad pealtnägijad öelda, et seda jõudu oli tõesti ikkagi ülearu palju.Just võõramaalastest abitööjõud Dinamos oli see, kes põhilise töö ära tegi. Venalane Anton Rubizov, horvaat Mario Maretic ja ukrainlasest snaiper Sergei Onufrienko valmistasid Servitile enim peavalu. Läti koljat Libergs seevastu tundus kole kandiline, aga koperdas ikka kõikjal jalus.
Dinamo on suurepärane näide Valgevene käsipallipoliitikast. Oli võimalus ja tarvidus pealinna uus klubi luua, ja loodigi. Suurte eesmärkide ja suurte rahadega. Arvata, et ainuüksi nende interneti kodulehekülje www.dinamohandball.by haldamine läheb maksma Serviti aasta eelarvega sarnase summa. Rääkimata kokku habitud mängijatest ja hiiglaslikust administratsioonist. Keda seal kõike ei ole – lisaks igasugu direktoritele ja muudele pealikutele oma jurist, PR-tegelane, pressipealik, arst, kaks massööri. Ja väravavahte on korraga koguni neli. Suured rahad, suured soovid. Paraku sel hooajal nad küll ei täitunud. Hoolimata kogu powerist lõi prantslaste Dunkerque valgevenelaste satsi EHF-sarjast minema nagu kurgi.
Igor Rapovets oli juba hommikuvalges linna vahel liikumas. Ilmselt näitas noorukesele võistkonnakaaslasele Põlva tähtsaimaid vaatamisväärsusi – kaubamaja ja Edu keskust. Igori tunneb selle järgi hästi ära, et tal on alati sigaretisuitsust pilv taga – korraliku väravavahiga käib ikka tubli kogus nikotiini kaasas. Serviti bossidelt sai armastatud puurivaht kingituseks uhked kukepildiga sokid ja noobli vimpli, pealtvaatjatelt sõbraliku aplausi. On, millega kodus uhkustada… Läti mängudel siples väravas noorem ametivend Furs, Rapovetsi hoiti Põlva jaoks värskena. Ja korraliku esituse ta ka tegi, kuigi mitte päris hiilgepartiid.
Sõnum Rapovetsile :”Kui sisse lased, saad veel rohkem valu tundma.”
Mängu algusminutitel sai kõvasti nalja. Serviti suutis lühikese ajaga viiel korral posti või latti tabada. Skoori avas 4. minutil Margo Piksööt 7-meetri karistusviskest. Maksim Butenko sai neljandal proovimisel käe valgeks ja tugeva mängu aimduses Andriy Ternoviy'gi põrutas kohe paar väravat. Tagasihoidlikumate vastaste vastu ta väga viskama ei kipu, jagab pigem sööte. Seisult, mil Serviti juhtis 4:2 arenes edasi aga punkt-punkti mäng. Põlvakate järgmised üheksa väravat viskasid ainult tugeva- või nõrga “peega” mehed – Peedomaa (3), Paumets (1), Piksööt (1) ja Butenko (4). Vastaste väravad sündisid peamiselt Onufrienko ja Maretici käe läbi. Viimase särginumber 69 külvas naispubliku hulgas teataval määral elevust. Seletus on aga lihtne – mees oli siiamaani aina number 6 all mänginud, aga Dinamos oli see paraku juba võetud, 9 samuti. Nii ei jäänudki muud üle kui 69 tahta. Klubikaaslased veel norisid, et kas sa loll horvaat ei tea, mida see tähendab. Teadis küll, aga arvas, et ei number meest riku.
Poolaja lõpuosas kargas korraks väravasuule Denis Lõokene. Muidu kindla käega Onufrienko ehmatas nii koledasti ära, et saatis karistusviske põiklatti. 15:15 lõppenud poolajale pani Butenko punkti tabamusega sekund enne vilet, veel varem oli Muuga karistanud mõnusalt põrandal külitavat Rapovetsi, saates palli tühja väravasse.
Teine poolaeg algas Servitile paljutõotavalt. Esimene värav taas Butenkolt, seejärel Karuse soolo üle terve platsi ja Serviti juhtis 17:15. Ent siis paar kohmitsemist ja valesöötu ning taas viik majas. Paaril korral hiilgas põrgulisena tegutsenud Henri Sillaste ning viimast korda juhtis Serviti 22:21. Viimane viigiseis 25:25 ilutses tablool umbes 48. minutil. Siis aga lõppes koduvõistkonnal jaks ja ilmselt ka ahelreaktsioonina süsteem ja plaan. Kuidagi ei jõutud enam loogiliste viskekohtadeni ja järelejäänud mänguaeg kujutas endast haiget saanud jalaga Butenko maadlusmatshi endast peajagu pikemate valgevenelastega. Minsk võttis lõpuks oma 35:29, aga siiski mängis Serviti tublilt ja suurema osa mängust ennastsalgavalt. Koduleht kiidab eriti Piksööti ja Peedomaad.
Dinamo peab jõuvõtetest lugu. Maretic murrab Maksimi maha.
“Püha jumal,” haarab Dinamo abimees rinnust, Karpuk on aga rahul.
Kui lõpuni olin jäänud põgusad pool minutit, juhtus inetu intsident. Valgevene mängijal oli hädasti tarvis selja tagant pikali tõmmata joonele murdnud Kristjan Muuga. Kristjan sai kõvasti haiget ja lebas tükk aega põranal pikali. Ei aidanud teda püsti ka dinamolasele näidatud punane kaart. Pealtvaatajad ja mängijad muutusid juba kaunis murelikuks. Korraks loobus oma ülbest bossi hoiakust isegi Dinamo treener Karpuk, kes terve mäng läbi oli kohtunike kallal jõbisenud. Serviti füsioterapeut Margus Partsile tõttasid turgutamistööle appi ka Dinamo arstid ja seda oli kena vaadata. Nüüd võib öelda, et ilmselt midagi väga hullu ei juhtunud ning mõne aja pärast tundis Kristjan end juba enam-vähem.
Ukrainlased Ternoviy ja Onufrienko teineteisele :”Ah, et selline mees oled.”
29.11.09 Põlva Serviti – Dinamo Minsk 29-35 (15-15)
Põlva Serviti: Maksim Butenko 9, Margo Piksööt 6, Raido Peedomaa 4,
Andrei Ternovyi 3, Henri Sillaste 2, Mario Karuse 2, Olari Paumets 1,
Kristjan Muuga 1, Veiko Tigason 1.
27.11.09 LSPA – Dinamo Minsk 30-36 (14-18)
28.11.09 Dinamo Minsk – LSPA 28-28 (15-14)
