Serviti tänavused meistrisarja mängud on siiani meenutanud Rio de Janeiro lõbusat sambakarnevali. Väljakul käib ohjeldamatu pillerkaar, treenerid löövad tantsu ja tantsutüdrukud toetavad neid värviliste tuustidega sahmides. Ja polegi tarvidust ühte või teist mängijat eraldi esile tõsta. Kõik, kes väljakule tulevad, mauravad mõnuga, teevad skoori ja jooksevad väga-väga kiiresti. Ei ole enam Serviti ühe-mehe-võistkond, vaid kõike tehakse koos. Võib ju juhtuda, et kui vastu tuleb väga tugev sats (loodetavasti peatselt startivas Balti liigas näiteks Riihimäe Cocks), siis asi pisut rahuneb. Aga mine tea kah.
Serviti tantsutüdrukud ja ergutus-DJ Janek Tennosaar on hoos nagu kogu meeskondki
Suur õnn, et aasta tagasi, siis kui Patrail-Lepp piiri taha läksid, treenerite duo võistkonna juurest minema ei põgenenud. Oli ju Jüri Lepp ööd ja päevad servitilasi hirmutanud, et Mait on pool võistkonda ja temast ilma jäädes on käru kummuli. Ka Marius Aleksejevi kohta võib paralleeli tõmmates leplikult öelda, et nüüd on pool mansast lännu ja Lepp ise ka, sest mis sa sest järelejäänud poolest enam kantseldad. Tõsi küll, Belgradi sõiduks ja Balti liigaks pidada naasma, sest nii saab ise ka välismaal käia ja ilma näha.
Eks Viljandi, kes äsja oli teinud kõva esituse ja alistanud Valitseva Meistri – Suure Tiitlikaitsja Kehra enda, tuli ka Põlvasse saba püsti. Aga Serviti oli valmis ning esimesest minutist saati mängiti ilma vähimatki hinnaalandust tegemata. Viljandi kiituseks tuleb öelda, et hoolimata esimese poolaja 9-väravalisest allajäämisest jätkati teisel võitlust ning Serviti edu oli kaunis visa kasvama. Iseäranis tragi oli üks pisike siblik number 3. No küll see alles vudis ja sehkendas, tagatipuks kargas üheksalt meetrilt kõrgele õhku ja viskas üle küllaltki pika Serviti kaitseliini veel uhke väravagi! Viljandil ei maksa ühe kaotuse pärast veel nina norgu lasta, arvas Musting. Tänavu on medalikoht teiselegi Lõuna-Eesti satsile reaalsem kui mil iganes viimaste hooaegade jooksul. Ja kes siinkandis ei tahaks, et käsipalli raskuskese kõvemini lõuna poole kalduks.
Viljandi HC kodukaski pole Serviti aadressil kiitusega kitsi ja kirjutab mängu kohta sedasi:
“Mängu käik oli … täpselt selline, nagu lõppskoor seda ka peegeldab. Põlva põrutas kohe algusest hooga minema ja ei vaadanud kordagi üle õla tagasi. Iga platsil käinud Serviti mees tegi skoori ja seda pea ilmeksimatult. Esimeste hulgas ruineeris küllasõitnute kaitset Põlva pesamuna Priit Jõks, kes tervituse asemel kohe paar efektset väravat põmmutas ja kogu mängule tooni kätte andis. Nii saavutaski Serviti enamuse oma väravatest positsioonirünnakutel ja vastupidiselt tavapärasele väga palju segamatuid kiirrünnakuid ei saanudki. Kuid seekord polnud ju tarviski. Püstihädas oli terve Viljandi võistkond teisel poolajal Põlva raamivahes seisnud Denis Lõokesega – sellekohaseks näiteks võib tuua rünnaku, kus Denis ühtejärge tõrjus kaks viset kuue meetri joonelt ning sinna otsa ka kohe 7m karistusviske. “
Serviti on sel hooajal ühtlasem kui varem. Kõik teevad skoori niipalju kui vaja ning tihtilugu enamgi veel.
07.10.09 Põlva Serviti – Viljandi HC 40-22 (19-10)
Põlva Serviti: Maksim Butenko 6, Olari Paumets 5, Siivo Sokk 4, Mario Karuse 4, Margo Piksööt 4, Priit Jõks 4, Henri Sillaste 3, Tauri Volt 3, Raido Peedomaa 3, Kristjan Muuga 2, Veiko Tigasson 2.
Viljandi HC: Taavi Tibar 9, Marko Koks 4, Ott Varik 4, Vitali Vorobjov 2, Kristjan Koovit 2, Taavi Kalvi 1.
