Paljukannatanud Kehra rahvale koitis rõõmupäike neljapäeva õhtul, mil pimedus oli väikelinna endasse mässinud. Kaugelt tulnud teelinegi hingas kergendatult kui spordihoonesse varjule pääses. HC Kehra ja Serviti karikamäng kulges kuni teise poolaja keskpaigani nagu nende kahe omavahelised kohtumised ikka tavaliselt kulgenud on. Tasavägiselt; värav siia-, värav sinnapoole. Pikalt eest ei pääsenud kumbki.
Eks midagi ikka juhtus. Riho-Bruno Bramanis rõõmustas iga eduka bloki üle. Suurepärast mängu tegi Henri Sillaste, kes vigastatud Kristjan Muuga asemel algkoosseisus väljakule lipsas. Eston Varusk ei lubanud end üllatada ei Makejevi kavalatel vintpallidel ega Glinkini pommirünnakutel. Rasmus Käo supsas kaks kiiret väravat ja Siivo Sokk oli tahtmist otsast lõpuni täis.
Ent kehralased tahtsid veel rohkem. Kasvõi fakt, et spordihoone auväärt direktorihärra ise ei pidanud paljuks poisikese kombel mööda platsi Butenkosid ja Karuseid taga ajada. Indrek Lillsoost käib jutt. Vastaste viskele blokki ette seada üritanud Bramanis sai põlvele taas viga ning nõnda oli 4 Serviti meest analoogsete traumadega audis.
“Varesele valu, harakale haigus”, loeb Eston Varusk Bramanise põlvele nõiasõnu (Õhtulehe foto)
Laatsareti ülemtohter Musting jäi retseptikirjutamisel hätta, proovis küll hea, küll halvaga, aga teise poolaja kaitse oli Servitil nagu maa külge naelutatud. Headele viskekohtadele manööverdasid nii nobe Risto Lepp kui ka tasahilju seilav Olev Eensalu. Eensalu teatas peale mängu, et pole paar nädalat kordagi trennigi teinud; ometi tõusis ta kodumeeskonna resultatiivseimaks. Ju siis oli Serviti oma jõuvarud sedapuhku kaks korda päevas toimuvatesse treeningtundidesse jätnud. Tribüünil vaatas Eesti käsipalli raudvara Jaanus Rätsep, kuidas temanimeline sall (“Rätsepa sall”) ehk Priit Pajus mängu viimasel minutil kaks korda keskjoone lähistel Serviti meeste söötu ootas, selle ka üsna nobedalt sai ning kiiretega lõppseisuks HC Kehra 10-punktilise võidu vormistas. Eks Pajus ole Rätsepa sall sellepärast, et käbeda kaitsemängijana on ta alati olnud vastaste ründeässadele hirmsaks peavaluks ja kägistavaks tüütuseks.
Pealtvaatajate vaimustusel polnud piire. Ka kõige vanem elus olev eestlane ei mäleta, millal ja kas üldse on Servitit nii suurelt võidetud. Pärast mängu arutatakse veel spordihoone ees tõsiste nägudega, et 10 punkti peaks kordusmänguks paras vahe olema. Viiest poleks ehk piisanud, sest mine neid põlvakaid, põrgulisi seal kodus tea. Igatahes tundub küll sedamoodi, et tänavune karikafinaal sisaldab nagu mullugi HC Kehra ja Chocolate Boys'i nimelisi võistkondi.
Huvitava partii vilistasid kohtunikud, mis viis mõttele, et ehk peaks pingelistes mängudes ka vilemeeste üle omakorda õigusemõistja olema. Ja küsimus polnud niipalju selles, et kellegi kasuks või kahjuks oleks vilistatud. Lihtsalt mitmel puhul mängu seiskudes näitas üks ühte ja teine risti vastupidist otsust. Ilmekas näide, kuivõrd kohtunike otsused ühe mängu käiku võivad mõjutada.
HC Kehra – Põlva Serviti 34:24 (14:14)
HC Kehra : Olev Eensalu 9, Roman Glinkin 5, Risto Lepp 5, Martin Johannson 4, Indrek Lillsoo 3, Priit Pajus 3, Jaan Kauge 2, Eduard Makejev 2 , Kaupo Liiva 1
Serviti: Maksim Butenko 7, Siivo Sokk 4, Henri Sillaste 3, Olari Paumets 3, Rasmus Käo 2, Mario Karuse 2, Margo Piksööt 1, Andre Kõiv 1, Tauri Volt 1
