Aastat 2012 on kulunud kõigest paar nädalat, ent üsna kindlalt võib öelda, et suurim ja lärmakaim rahvakogunemine on juba peetud. Sest keegi ei usu, et Põlva Päevad või Munalinna orgunnitav Uue Aja Festival või mõni muu initsiatiiv suudaks sellise melu tekitada kui tragid käsipallurid. Ühest küljest on muidugi kahju, et võidust napilt puudu jäi, kuid toreda spordipeo rõõm jääb ikkagi tükiks ajaks südant soojendama.
DELFI päevapiltniku ülesvõttele on jäänud kentsakas käsipallilehm ja pilgeni täis tribüünid. Õnneks on viimaste näol tegemist korralike üle suure lombi kaaadervärkidega, mis ette nähtud välja kannatama end hamburgeritest ja coca-cola'st jämedaks söönud ja jalgu trampivat neegrite väge. Pirje Orasson Käsipalliliidust küll olnud terve mänguaja muretsemisega ametis, et mis küll juhtub, kui kupatus kokku kukub. Õnneks pidas vastu ja õnneks oli DJ Tennosaar taibanud piisava hunniku kõlareid võtta, et hullunult möirgavast rahvamassist väravaviskajate ja karistatute nimesid üle hõigata.
Mängust endast ja sellest, mis ihaldatud võidust puudu jäi, on kirjutatud üüratu hulk artikleid. Teame, et Mustingu-Pinnoneni masinal oli ikka käik või paar puudu, et Janar Mägi on edasi mittepääsemistest tüdinud, et Mait Patraili arvates oli see viimane kord mitte edasi pääseda ja palju muud. Aga saime ka oma silmaga näha, et Eesti võistkonnas on mitmeid oma ala suuri meistreid. Ja pole mõtet ette väriseda, et oi-oi-oi-oi, kuus hollandlast mängivad Bundesligas ja muist veel tont-teab-kus. Las nad siis mängivad, ilmselt mängiks enamus Eesti koondislasi ka, kui Maarjamaa oleks samamoodi Suur-Saksamaa külje all. Võtame või Kristjan Muuga. Pole ta kusagil maailmatu kõvas liigas mänginud, vaid ikka siinsamas. Ometi ei takistanud see tühine asjaolu teda pea eksimatult ja mõnusalt külma närviga kõiki oma võimalusi realiseerimast. Koduleht arvab Kristjani esituse kindla 5 vääriliseks.
DELFI pildil on viimase mängu vägevaimad väravakütid – Patrail, Jaanimaa ja Muuga kõik kenasti ühekorraga kaardisse mahtunud. Patraili sakutava vägilase selja tagant paistab suurima pahandusetegija Jasper Albersi peanupp. Selline Glinkini moodi kiitsakas mees, kes jalutas teise poolaja teatud perioodil ringi nagu ise tahtis ja loopis palle väravasse. Viimaks muutusid eestlased eriti aupaklikuks ja tekitasid härrale keskväljakule 5 meetri laiuse vaba koridori – et ole hea ja viruta viimane nael meie kirstu nii 12-13 meetri pealt. Kahte korda polnud tarvis paluda…..
Selge oli ka see, et meie kättemaksuhimu sai vähekenegi rahuldatud, kui ungarlasest kohtunik Muugat käest rebinud selli punase kaardiga saalist minema kupatas. Hollandlaste peatreener, kes niigi oli terve mängu meeleheitlikult võimelnud, 3600 mängusekundi jooksul oma 1500 korda käsi laiutanud ja muidu end täieliku klounina üleval pidanud, läks selle peale täiesti arust ära. Jooksis kui pöörane siia-sinna, kutsus kõigevägemat appi ja kitkus pealaelt karvu. Kuidas siis nii, mismoodi juletakse sellisest riigist pärit võistlejale punast kaarti näidata !!! Unustades ära, et just tema oli see, kes kolmapäevases mängus Mikk Pinnoneni müksamist jubedamaks surmapatuks tembeldas. Kes on toda juhtumit viitsinud videokokkuvõttest vaadata, näevad, et tegu oli tavalise surumise ja müksamise, mitte kellegi käest tirides maha niitmisega. Hoopis hollandlased ise paistsid Põlva mängu lõpus erilise jõhkrutsemisega silma. Mait Patrail proovis veel nende kerekaimale jõmmile seletada, et selline käitumine on kõike muud kui normaalne. Tüüp noogutas nõusolevalt ja mõni sekund hiljem tõmbas ikkagi Maidi robustselt maha.
Tuhandepealisel publikul on kahjurõõmust suud ammuli. Nagu küla meile, nii meie külale.
Koondisemängud läbi, taastub endine elurütm. Jätkuvad mängud Eesti meistrivõistlustel ja Balti liigas. Naaber Läti jäi samuti play-offi ukse taha, küll aga sammusid sinna leedulased. EM algas samuti ja meid välja lülitanud makedoonlased said seal juba esimese viigipunkti kirja. Vahed tiitlivõistlustele saanute ja mittesaanute vahel pole alati üheselt mõõdetavad.
