Leedu on lõunamaa. Seal pole paslik enam kõneleda kohale jõudnud kevadekuulutajatest. Kevad ise on kohal, kuulutajad juba põhja poole rännanud ning lumegi endaga kaasa viinud. Kuna Eesti poed on täis lätlaste Laima kompvekke ja assortiisid, millega suu magusaks teeme ja võib-olla ei teagi, et Laima on ka leedulaste muistsete uskumuste järgi üks igavesti tubli õnne- ja armastuse jumalanna, kodukolde kaitsja ning pimeduse ja valguse üle valitseja. Kevadeti toob ta leedulastele pika talvega kaduma kippuvat rõõmu. Laima võib väga vabalt esineda käo kujul ning tema sümbolikski on pärnapuu ning sellel kukkuv kägu. Nii need legendid räägivad.
Kuigi puud on veel raagus ning kiirteed pidi kihutades aru ei saa, milline on pärn ja kas kukkumist on kuulda, taipab poolpimegi, et Leedul läheb paremini kui nende ja Eesti vahele kiilutud Lätil. Teed on korras ning linnad ilusad. Seevastu Läti maanteed on ilmselt Euroopa kõige hullemad. Paraku on Põlvast Vilniusse ilma Lätit läbimata kaunis keerukas saada.
Muidu on autosõitja retsept lihtne – kaks peatust Lätis ja kaks Leedus ning oledki viuhti Vilniuses. Peatused kuluvad ringutamiseks ning jalgade sirutamiseks ja loomulikult naabrite kalja või kohvi degusteerimiseks.
Juuresolevalt kaardilt on näha nii mõndagi õpetlikku. Vilnius asub peaaegu Valgevene piiri lähedal ning see tähendab seda, et kui järgmisel aastal peaks Minski ASK tahtma taas Balti liigaga ühineda, pole mingi probleem ei Servitil ega ka Kehral ka ühelepoole 188 km kaugemal asuvasse Minskisse sõita. Samuti saab teada, et “leedukate” kaks kangemat põhiturniiri võistkonda (Klaipeda ja Vilniuse Sviesa) asuvad teineteisest pea maksimaalses kauguses, mis selles riigis asuda annab. Seega on käsipalli kandepind geograafiliselt lai ning 10 võistkonnaga meistrisari kaunis ühtlane.
Samal päeval kui Serviti jäi kodus alla CB/Viimsile, kaotas Sviesa tabeli 7. kohal olevale Kaunase Lusisele. Mõtlesime siin, et mis siis ikka – kui kaotas, siis kaotas. Tragöödia suurus selgub aga kohapeal. Tegemist oli juba kohamänguga. Leedus mängib esimene kaheksandaga ning teine seitsmendaga. Juhtus aga nii, et see teine saigi kahe võiduni peetavas seerias tappa ning edasi võib parimal juhul saagiks langeda alles 5. koht. Nii oli ka arusaadav, et Sviesa tuli Balti liiga Final Fouri kindla sooviga midagigi võita.
Vilniuse finaalipääsust esimesel liigahooajal jäi puudu kübeke.
Serviti väike poolehoidjate jõuk oli Vilniuses viibinud 3 tundi ja 20 minutit, kui tekkis kange himu kohemaid tagasiteele asuda. Tingimused selleks olid emotsionaalses plaanis vägagi soodsad. Poolfinaalist leedukatega oli mängida veel 13 sekundit, Serviti ühega taga ning tagatipuks pall ka veel vastaste käes. Siililegi selge, et siit kaotus tuleb ning kes tahaks näha väikest lohutust pakkuvat kolmanda koha kohtumist…
Ent ootamatult ilmutas end eespool kirjeldatud õnnejumalanna Laima. Ilmutas end Janis Selge näol, kes lennutas mängupalli umbes kohtunike laua juurest Vilniuse väravavahile püüdmatult tolle selja taha !!! Milline shokk peoperemeestele, kes olid juba mitu aega pöörast võidutantsu löönud. Kohe tormasid kõik kohtunike ning mängu komissari manu, et selgust nõuda, kuidas selliseid väravaid ära lugeda saab. Käsipallis visatakse küll jah sisse poole väljaku pealt ning isegi täitsa teisest platsi otsast, aga siis on kollkipper kusagile uitama läinud – kohvi jooma või mängusituatsioonile vastu tõtanud. Muuseas, säherduse triki Eston Varusk esimesel poolajal tegigi ning sai oma kontole punkti kirja, ilma väravast lahkumata !!!
Pilt on tehtud vahetult peale lisaaja lõppu, mis tõi Servitile juba üsna kindla võidu. Imetriki sooritaja Janis näitab näpumäärdeis sõrmedega, et tegemist on võiduga ning ei mõista ise ka seletada, kuda see pall väravasse tee leidis. Aga mis seal imestada, mees oli muidu ka 12 väravaga mängu resultatiivseim ja viskas enam-vähem sajaprotsendiliselt. Mario Karuse muheleb samuti ning kahju on, et kaamera selja taha pilti ei näita – seal laseb just trammi alt pääsenud peatreener lõbusasti kukerpalli ja teeb muid üleannetusi.
Meie väravavahid Eston ja Denis on samuti suure töö ära teinud, sest leedukad uhasid palle nende poole ilmselge mõnuga. Nüüd vajavad lihased lõdvestamist, et ka järgmisel päeval jalg kerkiks ning ülevalt ristnurgast palle ära tooks.
Kümme lisaminutit nii pingelises mängus võivad järgmisel päeval otsustavaks saada. Seepärast vaatab Serviti perearst Margus, et kõik korralikult puhkaksid ning jõuvarusid taastaksid. Esiplaanil oleval Raidol on huvi uurida, milline näeb välja sidemekuhila all olev äsja murtud olnud sõrm. Tavaliselt testitakse taolisi asju valu indikaatoril, aga sellele ei saa kindel olla, sest enne mängu pistis mees põske mõned vaigistavad pillid.
Põrandal puhkavate meeste selja taga paistval tribüünil jälgisid mõlemat poolfinaali Kehrast kohale vuranud tsirka poolsada entusiasti. Terve see praegu tühjaltseisev rinnatis sai neid täis. Põlvast, kes paberivabrikulinnaga tähtsaima käsipallikantsi tiitli nimel aastakümneid ägedat võitlust peab, oli kaasa elama sõitnud vaid ühe käe sõrmede jagu rahvast. Sellist mäekõrgust vahet on üsna raske seletada. Võib-olla on Põlva publik lihtsalt ohtrate võitude, karikate ja kuldmedalitega ära hellitatud ning ei mõista neid enam nii innukalt tahta, kui kehralased. Pigem siiski vast see, et taoline fännireis pole just odav lõbu ning näiteks terve perega minnes teeb eelarvesse kenakese augu. Aga kuidas sa jätad naise koju, kes samuti kenasid spordipoisse vaadata ihkab või lapsed, kes mängijates oma sportlikku eeskuju või ebajumalat näevad.
Pildil on Servitile pöidlahoidjatel sõrmed püsti ja näod nalja täis. Keskmine mees on just äsja õhanud, et selliste mängude pärast tasub kasvõi maailma otsa sõita. Mõistagi, sest tablool säravad võidunumbrid 35:32. Täpselt ööpäev hiljem pole aga tuju enam see. Siis jäädakse mornide nägudega pikaks ajaks rõdule põrnitsema, kuis kehralaste sats pöörast pillerkaari peab. Nonde rõõmu tuleb mõista. Roniti ju esimese poolaja lootusetust allajäämisest visalt ree peale tagasi ning pingelises lõpumadinas napsati võit. Selles jutus, et Pulp & Paperi lõpp võimas oli, esineb mõistagi omajagu liialdust. Pigem oli sedas
i, et Serviti kustus ja viimaseks viie
ks minutiks ning kogu lisaajaks mindi krampi. Päev hiljem kahjatseb Kalmer Musting, et oleks pidanud julgemalt vahetusi tegema, vast oleks aidanud. Kohtunikele ei saa küll muud ette heita, kui ühe Mario Karuse üks-ühe vastu mineku äranullimist palli kandmise ettekäändel. Mees lidus ja põrgatas nii usinalt, nagu Sten-Timmu Sokk korvpallis seda eales teinud ei ole. Täpselt samasugune esitus paar minutit hiljem kõlbas kohtunikele aga suurepäraselt. Nojaa, kas oli ikka vaja Mariole 3 minutit enne lisaaja lõppu istumistrahvi väänata !?
Seevastu Riihimäe-Vilniuse pronkismängus olid Läti kohtunikud saanud ilmselge vihje koduvõistkonda soosida. Nii nad avitasid, kuis jõudsid. Kohati oli vaadatagi piinlik. Kristo Järve ja kompanii ei suutnud nii üle ka olla, et ainult jõuga vaekauss enda kasuks keerata. Ilmselt taipas staazhikas mängumees, et siin tahetakse iga hinna eest võit korraldajatele jätta ning kui ta peale särgi ribadeks rebimist veel protesteeris, siis hiljem suhtus juba stoilise rahuga ning leppis olukorraga.
Mullune finalist Cocks sai hoolimata lärmakast saatjaskonnast kaks 1-punktilist kaotust ning vaatavad siin pildil hämmeldunud nägudega, miks kohtunike iga vile vähegi segases olukorras nende kahjuks töriseb.
Leedulastel on nuputatud käsipallivõistluse vaheajaks omamoodi initsiatiivid. Paaril korral kaeti väravasuu erinevas mõõdus aukudega presendiga, kust siis julged pidi palli sisse viskama. Kes õnnestus, sai õhtujuhilt kiita. Säherdust lõuendit kasutavad ilmselt ka siinsed klubid vahel treeningtunnis, kui on tarvis visketäpsust harjutada. Paaril korral kobis Sviesa teine väravavaht oma tööpostile ning soovijad publiku hulgast üritasid siis “seitset” sisse saada. Üldiselt ei läinud see pea kellelgi korda; nii pole midagi imestada, kui mängijadki üksjagu eksivad ning ebaõnnestuvad. Stereosaund plärises lahjalt ning leedulasest kommentaatori arusaamatu jutt meenutas eestlase kõrvadele lamba köha. Oleks DJ Tennosaar kohal olnud, pudenenuks arhailise võimla seintelt ilmselt krohvi ning terasest katusekonstruktsioonid tärisenuks tümpsu rütmis kaasa. Tantsutüdrukud näikse sealkandis kõrget hinda nõudvat, seetõttu nende etteastetega väga ei priisatud. Kõigest tants-paar mängu kohta.
Siin fotol on turniir juba läbi. Sinised ootavad medaleid ja kiituskirju ülima rahuloluga. Punased aga pead norus ja mõtted rehkendamas, mis suures eduseisus valesti läks. Siniste treener väidab teadvat, aga kõva häälega ei ütle. Äkki keegi kuuleb ja kasutab kurjasti ära. Tahab teine veel kevadelgi võita. Viimane aeg oleks Servitilgi välja nuputada, kuidas maikuus nappidest kaotustest pääseda. Igatahes tõotab põnev finaalseeria tulla. Eeldusel, et samad satsid sinna ikka pääsevad (aga kes siis veel!!!).
Võitjate kodutee on lühike, kaotajate oma pikk. Nii loevad ka Servitile pöialt hoidmas käinud koduni jäänud kilomeetreid ja minuteid. Tom-tom pakub tunnijagu pikemat aega kui sohver. “Ju ta teab midagi, mida meie ei tea,” tõstavad mehed taevakompuutri ees käed üles. Teabki, sest kilomeeter enne Lätimaa otsasaamist võtavad kohalikud piirivalvurid kinni juhmi kodulehe toimetaja, kui ohtliku piiririkkuja. Lätikeelsete protokollide koostamine võtabki terve tunni. Tüüp on lihtsalt passi ning id-kaardi koju unustanud ning laamendab seadusevastaselt naaberriikides. See on aga karistatav.
Balti liiga toimub ka järgmisel aastal, loodetavasti 10 meeskonna osavõtul. Mängud ikka kodus-võõrsil põhimõttel. Final Four paigast on mõistagi vara rääkida (või siis äkki hoopis Final Six !?). Enne tuleb põhiturniir mängida ja vaadata, kes üldse paremate sekka pääsevad. Aga sinna on ümmarguselt terve pikk aasta…
