Bosnia käsipallipealinn Visoko ootab eestlasi 12. veebruaril
Sellisena paistab Bosnia-Hertsegoviina ning Eesti vahelise valikmängu toimumispaik mäe otsast vaadatuna. Mäe nimeks on Visocica. Ega ta väga kõrge olegi, ent astmeline nagu püramiid ning veel 2005 aastal ajas üks kohalik poeet udu, et tegemist ongi püramiidiga. Teadlased pidid siis peale lendama ning hea tüki kallist aega kulutama, et uskmatutele selgeks teha – pole see mingi püramiid, vaid täiesti tavaline mägi, millesarnastest terve Balkan kubiseb. Ometi on kõrgelt künkaltki näha, et tegu on peale Jugoslaavia sõda (1992-1995) korralikult taastatud ning ilusatest punastest kividest katustega majadest koosneva elupaigaga, mis Põlvast kaks ja pool korda suurem. Keegi pole sealkandis tulnud mõttele laduda majadele mütsiks pähe inetuid plekilatakaid või tervistkahjustavat eterniiti.
Spordisaal Mladost, kus käsipallilahing peetakse, ei näe just niisama värske välja nagu see peale sõda ehitatud koolimaja koos mošee ja minaretiga vasakul, ent pole tollelgi häda midagi.
Muuseas, käsipallivõistkond (rukometmõi klub) oli siin olemas juba siis, kui Eesti koondise peatreener veel sündinudki polnud. Mängiti väljas, kõvakstambitud maal, nii et must mägede muld tuiskas. Visoko klubi on endise Jugoslaavia ning tänapäevase BIH üks kuulsamaid. Samuti Bosna nagu ka naaberlinna Sarajevo oma. Paraku pole viimased kümme aastat just majanduslikult kuigi roosiliselt kulgenud ja seetõttu väga kõrged kohas saamata.
Visoko elanikud on enamuses (96 %) bosnjakid ehk siis pesuehtsad selle piirkonna inimesed. Valdavalt moslemid ning seetõttu kaigub selles linnas mitu korda päevas imaami salapärane palveile kutsuv ümin ja undamine. Meie inimestele on see kahtlemata ütlemata põnev ja eksootiline ning võib tekkida tahtmine ka endal mošeesse sisse piiluda. Ent sellega maksab ettevaatlik olla – igat jorssi ja paganat pühapaiga lävepakust üle ei lubata. Peale bosnjakkide elavad Visokos nagu ka ülejäänud BIH's bosnia serblased ja bosnia horvaadid. Üldiselt tegid nii Serbia kui Horvaatia 90ndate sõja ajal Bosniale kõvasti kurja, tapsid hulga moslemeid ning ilmselt saigi just BIH ses madinas kõige enam kannatada. Eesti turistile tuttavamas linnas Mostaris on kuuliauke täis ning pommidest pooleksrebitud maju veel praeguseni hulgaliselt alles hoitud. Õppetunniks või nii.
Bosnial pole ühte presidenti, vaid on kolmeliikmeline presidentuur, kus õigluse huvides bosnia moslem, horvaat ja serblane. Mitte nagu meil, kus ameeriklane on riiki sisse imporditud, et see siis kikilips õieli esimene mees oleks.
Bosnias käies on mõistlik proovida igas tänavakohvikus pakutavat kanget türgi kohvi ja samas saadaolevat rakijat – viinamarja või puuvilja puskarit. Käsipallurid peaks üritama viimasest vähemalt mängueelsel ajal hoiduda, ent treeneritekolmik ei pruugi sama tagasihoidlik olla. Rakija, mõõdukas koguses tagab hea tervise ning vähem halle karvu, mis närviliste mängude tagajärjel juhendajaile vägisi pähe tükivad. Samuti on mugav soetade igasugu sõjavarustust. Tänavakaubanduses kohtab kõikvõimalikke mundreid, kiivreid, pikki ja lühikesi tääke ning padrunihülssidest valmistatud pastapliiatseid. Püstolite, automaatide, kahurite ning miinipildujate hankimiseks peab aga julgema kaupmehega vestlusse astuda – siis tagantruumist tuuakse, mida vaja.
Eesti koondislased arvavad, et Bosniat on võimalik võita
Eesti vajab finaalturniirile pääsemise lootuse säilitamiseks kindlasti võitu kodus ning äärmisel juhul viiki võõrsil. Kumbki pole võimatu. Bosnial on arvel suur kaotus Ungarilt ning koduviik Makedooniaga. Eesti kaotas võõrsil Makedooniale, ent puudus Janar Mägi ning Mait Patrail oli alavormis. Praeguseks on loodetavasti mõlemad vead parandatud. Koondis on peale Raido Peedomaa saanud kõik, keda tahtis ning kui sellega võitu ei saada, siis järelikult ei olda veel finaalturniirideks valmis. Saksamaalt saabunud Janar Mägi pajatab :”Tabeliseis tähendab seda, et iga kohtumine on meie jaoks kui viimane. Aga oleme võimelised Bosnia ja Hertsegoviinat võitma.“ Ilmselt paneb Musting kõik kolm viskemasinat (Patrail, Mägi, Jaanimaa) korraga väljakule mürisema ning hoidku siis Bosnia alt.
Eesti koondise koosseis: Jaan Kauge (Siuntio IF/Soome), Martin Johannson (Argose Diomidis/Kreeka), Marius Lepp (Iruni Bidasoa/Hispaania), Marius Aleksejev (Kriens-Luzern/Šveits), Eston Varusk (Põlva Serviti), Kristjan Muuga (Põlva Serviti), Kaupo Liiva (HC Kehra), Mikk Pinnonen (Arhus Handbold/Taani), Siivo Sokk (Põlva Serviti), Valdar Noodla (Riihimäki Cocks/Soome), Mario Karuse (Põlva Serviti), Mait Patrail (Schaffhauseni Kadetten/Šveits), Janar Mägi (EHV Aue/Saksamaa), Kristo Järve (Riihimäki Cocks/Soome), Dener Jaanimaa (LIF Lindesberg/Rootsi), Uku-Tanel Laast (HC Kehra). Peatreener Kalmer Musting, treenerid Ain Pinnonen ja Paavo Nelke.
09.03.2011 (kell 17.45) Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina
