Põlva ja Peterburi käsipallielu seob soe sõprus ja vilgas koostöö. On märkimisväärne, et suure Venemaa superliiga jõukas klubi on oma armsaimaks laagripaigaks valinud pisikese Põlva, rahvaarvult Piiterist 650 korda väiksema. Viisakas on neile seega vahel mõni vastuvisiit teha ja raskel hetkel toetada. Just nimelt raske ülesanne HC Peterburg võistkonnal läinud nädala keskel ees seisiski – Meistrite liigas edasipääsuks oli ilmtingimata tarvis võita üht alagrupi suursoosikut SG Flensburg-Handewitti Saksamaalt. Neevalinlased olid äsja saabunud Bosnia pealinnast Sarajevost, kus 1 väravaga tuli kohalikele alla vanduda. Ise olid veel õnnelikud, et eluga pääsesid – jugodest pealtvaatajad läinuvad pingelise mängu peale täiesti hulluks – loopinud väljakule pudeleid ning tagunud VIP-loozhis istunud Peterburi võistkonna kommertsdirektorit Sergeid isegi jalgadega selga. Metslased, jumala eest…
Flensburgile oli võõrsil kaotatud 12 väravaga, lootus oli koduseintel, sellel, et sakslastel vähemalt neli ässa mängust eemal ja noil edasipääs nagunii kindel – vast ei viitsi pingutada. Tunnet tegi tugevamaks ka initsiatiivgrupi saabumine Põlvast kahe käsipallieksperdi Rein Suvi ja Kalmer Mustingu näol.
Peterburgi saab suurepäraselt sõita mugava liinibussiga Tartust. Muidugi on tarvis viisat ja kindlustust ning tohutult häid närve, et Venemaa Tartu konsulaadist riiakate mamslite kadalipust läbi lipsata. Aga kui juba ükskord Lux kompanii bussis oled ning juhtidelt saadud luba teha kõike, mis mõnusaks äraolemiseks tarvilik, siis läheb reis toredasti. Lased aga automaadist kohvi ja kuuma shokolaadi, solgutad veekruusi sees teekotikest. Kõik see juba pileti hinna sisse arvatud, midagi juurde maksma ei pea. Buss tuleb Riiast, airbalticu kilekotte paistab pakiriiulilt rohkem kui üks. Kaks naist kuulutavad, et nemad sõidavad hoopis Valgast Narva tööle – ka lõunapoolsemas piirilinnas kimbutab inimesi tööpuudus. Ilmselt lähevad piirivalvuriks või tolli Venest tulijate kotte läbi tuuseldama.
Umbes kolmandik reisiajast kulubki piiripunktis. Teiselt poolt saabub just sama firma buss, suurest pakasest kenasti härmas. Kolme ajal öösel kupatab Eesti toll unesegase rahva kõigi oma kimpsude ja kompsudega lahtise kütteta sara alla. Seal tuleb pagasi sisu ametnikele ette näidata. Külma on enam kui 20 kraadi. Rein kaeb toimingut nina vastu aknaklaasi ja pobiseb oma korda kakskümmend :”See pole normaalne…see pole üldse normaalne.” Ega ole jah; idanaabrite poolel ei taha keegi su kottidest midagi teada. Vaatavad vaid passi ning kompuuter teeb märke, et oled nüüd riigis sees. Venemaa on nii suur, et ka kõige tragim kontrabandist ei jaksa märgatavat kahju tekitada. Tagasiteel tuleb siiski ka Reinul oma kott ette näidata. Protestivaim pole sugugi raugenud ning tõrges mees pärib tollinaistel, miks nad ainult kotte vaatavad, miks taskutes ei tuhni. Mõistagi lubatakse lahkesti erand teha, näidaku siis aga oma karmanid ette.
Peterburi Balti vaksalis on vastas Viktor, Chevrolet' masinaga mees. Viktoril on pagasnikus suur lumelabidas. Ka Piiteris on tänavu talvel kõvasti lund sadanud ning kui linn ei jaksa, peab iga mees ise end välja kaevama või tee sisse viskama. Viktor sõidutab eestlased laia kaarega hotelli Azimuth ette ja kamandab :”Tulete koos minuga sisse, istute punastele diivanitele. Ma lähen toon võtmed ja viin teid tuppa, kus enne linnaekskursiooni väheke puhata saate.” Punaseid diivaneid on hiigelsuures fuajees nii palju, et terve Põlva linna rahvas mahuks istuma. Toas saab Viktor Reinult kingituse – kinkekarbis Vana Tallinna likööri. “Uaaa…,” lausub tüüp tunnustavalt ja tahab siis ekskursiooniga võimalikult kiiresti pihta hakata, et sellega rutem ühele poole saada ning auto seks päevaks seina äärde seisma jätta.
Rein on alles kolm aastat tagasi käsipallipoistega Peterburis turniiril käinud ning teab sellest linnast lugusid rääkida. Tolgi korral tehti neile õpetlik ekskursioon. Kalmer oli sealmail aga viimati poole sajandi eest ja imestab, kuidas küll kõik muutunud on. Ja tõsi ta on, isegi pool kümnendit tagasi koosnes suure linna autopark vaid vanadest vene logudest. Nüüd hakkab silma mõni üksik VAZ või ZAZ, kõik ülejäänud on aga uued või pooluued välismaised limusiinid. Ja autosid on palju, tohutu palju. Käib üks lõpmatu tuututamine ja Viktor tänab õnne, et pole õhtune tipptund, kus viis miljonit linlast kõik ühtäkki kuhugi sõidavad. Nimetab muudkui möödavuhisevaid ajaloolisi hooneid – nii nad seal järjest tulevad – Petropavlovski kindlus, kõiksugu paleed ja admiraliteedid. Sekka mõni soomuslaev. Eriti ärevile läheb mees siis kui auto möödub lahmakast turbiinitehasest. “See on üks maailma ainumaid omalaadseid, mõned siin valmistatud turbiinid on läbimõõduga kakskümmend meetrit,” seletab ta ja hääles on tunda aukartust.
Kalmer muudkui pärib, mis positsioonil on Venemaa arvestuses kohalik korvpall, võrkpall, jäähoki… Jalgpalli kohta pole vaja küsidagi, Zeniit on number üks ja sellest kõnelevad ka siin-sael linnapildis silme ette ilmuvad ülisuured kuulsa klubi mängijate panoraamplakatid. Tahab teada, palju on kohalikus kehakultuuri instituudis pedagooge. Rein haarab mõttest kinni ja hakkab valjuhäälselt unistama Peterburis oma treeningrühma loomisest.
Viktor pajatab korterihindadest. Need on päris krõbedad ja üleüldse olevat elu ses linnas kallis. Alla tuhande euro 2-3 liikmelise pere kohta ei tule kuidagi välja. Viktor ise saab ilmselt oluliselt enam, sest pidevalt vilksab jutust läbi, kuidas ta ikka Napolis käis ja Hispaanias vigurit tegi. Mõni ime, alles hilisõhtul selgub karm tõde – Viktor on klubi presidendi lihane poeg. Uurime töö ja tööpuuduse kohta. “Kuidas võtta, mõistagi on mõned sellised ka, kellele pakutav palk ei sobi. Need siis ei tööta. Teistele ikka jagub,” tuleb vastuseks. Linnast olevat kuritegevus praktiliselt välja juuritud, kiidab mees. Nii, et ei pea enam paika kujutelmad sellest, mida aastate eest pakkus kuulus vene sari “Banditskii Peterburg”. Ilmselt on põhjus ka selles, et siitsamast on pärit president Medvedjev. Kodulinnas peab ikka kord majas olema.
Reinul on hädasti vaja oma lemmiku Bruno Marsi cd-plaati. Nii veab giid seltskonna kohalikku plaadipoodi. Müdiseb vene tümakas, seinad on täis riiuleid ning need omakorda arvutil kõrvetatud heliplaate, dvd'sid, mänge ja mp3-kogumikke. Bruno Marsi neil muidugi ei ole; nähtu aga lausa hüüab tublide piraadiküttide järele. Viktor teatab tähtsal moel, et mõistagi on linnas ka selliseid kohti, kus originaale müüakse, aga need olevat kohutava kirvehinnaga.
Samal ajal tiirutab mööda linna veel üks klubi HC Peterburi masin. Kommertsdirektor Sergei teeb Shveitsist pärit kohtunikele lõbusõitu. Kohtunikud on noored, aga nõudlikud. Näidatagu aga seda ja n&a
uml;idatagu muudkui toda. M&
otilde;istagi meeldib kohtunikele igasugune meelehea, iseäranis raha. Aga kõlbab ka see, kui nad saavad Talvepalee tagust platsi oma jalaga katsuda ja kohaliku klubi rahvast kamandada.
Taamal ongi näha hiigelpikk Talvepalee, esiplaanil sammuvad Shveitsi kohtunikud. Tegemist on ühe turistide meelispaigaga. Ent samas on toimunud ka AC/DC ja Elton Johni kontserdid. Plats mahutavat kohalike sõnul koguni sada tuhat inimest. Tundub, et see on siiski legend – nii palju ikka ei lähe.
Pärastlõunal sööb Põlva väikeseliikmeline delegatsioon bisnes-lant?ide pubis supi ja tühjendab viinapitsi. Ikka selleks, et kohalikku miljöösse paremini sisse elada. Ettekandja toob lauale kolm eri suuruses lusikat – ühe suure ja raske, teise tiba pisema ja kolmanda sootuks tillukese. Nagu kolm karu asuks einet võtma. Küll on kõik instrumendid kenasti salvräti sisse mähitud. Soljanka ehk siis seljanka pole suurem asi ning ka vodka paneb õlgu kehitama.
Mängule, mis siiski peaeesmärk, sõidavad kõik koos hotellist klubi uhke mustade toonklaasidega bussiga. Sama mark, mis Tartu-Peterburi liinilgi. Mängijad võtavad kohvi, et veri enne kohtumist korralikult keema lüüa. Meeskonnal olevat komme vähemalt öö enne tähtsaid kohtumisi üheskoos hotellis veeta. Saab koosolekuid pidada, videoid vahtida. Pärast mängu sõidutab suur omnibuss kaugeltnurga mehed aga kenasti kodu ukse ette. Neevalinn on meeltult suur – oma 40 kilomeetrit läbimõõdus.
Meistrite liiga mängukohal on omad nõudmised. Saal peab olema Viini härrade jaoks piisavalt suur ja hästi valgustatud. Sestap on HC Peterburg üürinud 10 tuhande euro eest hiigelsuure, 5000 istekohaga Jubileinõi jäähokiareeni. Kohe kõrval, üle tee, on amfiteatrit meenutav jalgpallikatel. Kuna samal õhtul on Zeniidil euromäng, siis on tarvitusel tõhusad turvameetmed. Igal teeristil seisavad kolakad veomasinad, täis sõdureid ja kiirreageerijaid. Ka president Medvedjev pidada sel päeval linnas olema, vaat et läheb veel vuttigi vaatama. Tohutu staadionitabloo näitab mõned tunnid enne mängu algust pilti hoopis linna poole, pakkudes mitmes reas kihutavaile autojuhtidele värvilist pilgueksitust. Hiljem, tagasiteel peale käsipallimat?i , on tabloo juba staadioni poole käänatud. Ometi näeb lugeda, et seis on kodumeeskonna kasuks 2:1. Piletid nii käsipallile kui ka sama õhtu jalkale on odavad. Jalgpallile eeskätt seepärast, et õues on pea 10 kraadi miinust ja kes tahaks raske raha eest välja külmetada. Käsipallile maksab pääse nagunii 50 rubla ehk siis umbes 1,2 eurot. Natuke odavam kui Mesikäpas Servitit vaatamas käia.
Reinu nutitelefoni objektiivi ette jäi Jubileinõi sellisena tund enne mängu algust. Koduvõistkond laseb innukalt kukerpalli ja teeb turiseisu – mänguks peavad lihased korralikult soojaks saama.
Tribüünid on tühjad ning väga täis nad ei saagi. Oma osa röövib jalgpall, natuke ka see, et linna telekanal teeb otseülekande kahe suure saatebussi ja kaheksa kaameraga. Omad kaamerad on üleval ka ehf.tv brigaadil, kelle toodetud pilti siis üle maailma vaadata saab. Patriootlik loosung “Me usume sinusse Neva” näitab, et optimistlik vaim ja võiduajanu saadavad venelast igal sammul. Veerand tundi enne mängu algust laekub kohale üks trussikutes telemees ja teatab, et neil on plaanis ägedat showd teha. Ent selleks peaks kõik vastastribüünile kobima, kus on toolide seljatugedele toetatud EHF'i sinistes värvides nelinurksed lapatsid. Show mõte seisab selles, et hetk enne võistkondade tutvustust tõstavad pealtvaatajad lapatsid märguande peale üles, et läbi kaamera vinge paistaks. Televiisorist jääbki petlik mulje, et kohal on meeletu inimmass.
Tantsutüdrukud teevad vaid ühe, ent see-eest väga muljetavaldava ja hoogsa etteaste. Kõik nagu vormi järgi valatult ühepikkused, sihvakad ja sportlikud. Kui tants läbi, on Reinul kohe viktoriiniküsimus varuks :”Mitu piigat esines?” Keegi peale tema õiget vastust ei tea; mees lihtsalt on harjunud kõvasti statistikat tegema ja kõike tähele panema ning üles kirjutama. Väga tuleb tunnustada HC Petrburgi fänniklubi. Vast umbes sajaliikmeline sinisärkide armee võtab kohe mängu esimesest minutist laulujoru üles ning hoogne ergutamine kiilaka dirigendi eestvehkimisel ei rauge hetkekski. Ka suures ja lootusetus kaotusseisus mitte. Vaid ühe vaikusehetke jõuk mängu jooksul peab ning seda selleks, et häälekaim kambast saaks üle saali hüüda :”Sudja – pederass !!”
Aga sellest pärastpoole.
Põlvakad saavad kaela uhked VIP-kaardid, mis võimaldavad neil käia kus tahes ja teha mida tahes. Kaardiomanike jaoks on koguni eraldi tribüün või rõdu klubi presidendi, võileibade ja jookidega. Teine treener Konstantin aga sinna minna ei soovita ja eestlased ise ka ei taha. Võtavad kohad kohtunikelaua vastas ja asuvad staaride soojendust jälgima. “Lasse Boesen on mu hea tuttav,” kuulutab Kalmer ja kommenteerib kohe edasi :”Vaadake, mismoodi laisalt sakslased sooja teevad, pikk Karlsson ei viitsi üldse joosta, küll alles viilib.” Kui saabub juba eelpool mainitud shveitsi kohtunikebrigaad, on aeg taas kord rõõmustada :” Jälle tuttavad sellid, lähen räägin nendega pärast törtsu töömehejuttu. No raskeks neil venelastel täna läheb, need on väga printsipiaalsed vilistajad, kodumeeskonnal pole neilt kõige vähematki abi loota.” Hiljem selgub, et polegi. Mitmel korral hakkab silma, et vile kõneleb hoopis saksa võistkonna kasuks. Kas sellepärast, et see lausa kubiseb igasugu staaridest ja erinevate riikide koondislastest või lihtsalt sellepärast, et Saksa ja Shveitsi käsipall on omavahel üksjagu seotud. Nii ei tundu ka tribüünilt hõigatud tiitel “pederassõ” sugugi ülekohtune. Venelased lihtsalt ei häbene asju õige nimega nimetada.
Esimene poolaeg kulgeb masendavalt. Flensburgi ülekaal on nii suur ja ilmne, liikumised nii targad ja kavalad, et väravad tulevad kergelt ja ridamisi. Eriti hiilgab Taani koondislane Anders Eggert. Ei jää ta'st maha ka Kalmeri tuttav Lasse Boesen ega ka võimas rootslane ning meeskonna kapten Tobias Karlsson.
Põlvas käinud Ungari mees Tamas Mocsai käib üldse harva väljakult ära. “Oh kui targasti joonemehed toimetavad,” õhkavad Rein ja Kalmer kui ühest suust, kiites nii Karlssonit kui sakslast Jacob Heinlit. Muidugi on Karlsson suur staar – kõik väljakul peavat tantsima tema pilli järgi. Kaasa arvatud kohtunikud. Ja kui nad sedasi ei tee, saab härra pahaseks ja muutub tujukaks.
Teisel poolajal õnneks asi paraneb märgatavalt – Peterburg saadab väravasse Vadim Bogdanovi. Nii tolle head tõrjed kui Dimitri Torgovanovi muudatused kaitseliinis toovad Neva mängu tagasi. Nii mõnelgi korral on murdehetk – saaks veel ühe palli väravasse ja vahe veel väiksemaks, võiks kodu
võistkond juba võidu
mõtetki mõlgutada. Aga vahele astuvad ebaõnn, kohtunikud ja sakslaste oskused. Võit jääb neile ning üllatuslikult kohale sõitnud 40 Flensburgi fänni hõiskavad rõõmsalt ning teevad mängumeestega igas asendis pilte. Handewitti treener teab küll, et neil on ühed igavesti ustavad poolehoidjad, aga et lausa Venemaale ollakse kohale sõitnud, võtab temagi pahviks. Rein, kes on pikalt Rootsis olnud ja elanud, haub kurja kavatsust minna ja mõnd Flensburgi mängijat svenssonite keelse sõnavõtuga rabada ning endale trofeesärk nuiata. Paraku jääb plaan katki, sest rootslased kaovad riietusruumi kui tina tuhka. Samas taanlased jäävad fännide seltsi väga kauaks ajaks.
Eestlastest “org-komitee” poseerimas venelasest fotograafile
Olümpiavõitjast koduvõistkonna peatreener Torgovanov on küll peale mängu tsipake kurb, aga kindlasti mitte morn ning kutsub Põlva delegatsiooni õhtusöögile vene toidukohta Sadko. Sadko oli vana Novgorodi kangelane, rännu- ja ärimees ning kõva guslimängija. Eks ta pidi ka üks tubli söömamees olema, sest kui võõrustaja Dima Torgovanov hoogu satub, rändavad üksteise järel lauale vaagnad ja kandikud kõiksugu hõrgutiste – erinevate kurkide, sültide, sinkide, looma- ja hirveliha ning pelmeenidega. Suurimaks lemmikuks kujuneb ometi hoopis ukraina pekirull röstitud küüslauguleival. Kuna teine treener Konstantin on rahvuselt ukrainlane, hõikab pealik ettekandjat ikka ja jälle tagasi :”Tead, meil on siin kurb lugu, mu ukrainlasel puudub pekk, äkki sa tooksid..” Toodud peki pistavad aga kõik lauasviibijad ühiste jõududega kärmelt nahka, olgu siis tegu ukrainlasega või mitte. Arutatakse käsipalli asju ja vestetakse anekdoote. Äridirektor Sergei omakorda on valgevene päritolu ning nii saavad nad ukrainlasega vahetada toredaid teravmeelsusi rahvuslikul pinnal.
Kalmer teatab, et Urmo Sitsi on andnud heakskiidu habida Balti liiga finaaliks meeskonda mõningaid võõrmängijaid. Jüri Lepp olevat seda ka põhiturniiril alati innuga kasutanud, nüüd plaanib Serviti Peterburi käest mõned kõvad mehed laenata. Torgovanov pole kade mees, ütleb, et võtke aga ja kolmanda väravavahi võite kohe kaasa viia. Paraku on Servitil omal head kollkiprid olemas. Küll aga tunneb olümpiasangar huvi, kas aprillis laagrisse saaks tulla. Tore oleks Põlvas otsustavaiks lahinguteks valmistuda.
Ühtäkki aga juhtub midagi eriskummalist. Õhtu läbi sööke-jooke laudadele kandnud kenad pontsakad ettekandjad ja üks kohmetu moega kelnerirõivais poiss rivistuvad köögiuksele üles ja lasevad lahti sellised mitmehäälsed bõliinad, et enamus ooperistaare kadedusest kahvatuks. Efekt on nii võimas, et Rein ei tahagi enam Bruno Marsi plaati, vaid ihkab Sadko kvarteti salvestust.
Nii kinnitubki Põlva ja Peterburgi käsipallisõprus. Tund enne südaööd on aeg bussile. Eestlased-venelased kaisutavad veel hoolega. Tee mis tahad, tunne, et ühtede südamlike slaavi meestega on ühise laua taga istutud, tuleb kojusõidule igatahes kaasa võtta.
SERVITI-PRESS