Serviti on tubli võistkond, kõva Euroopa keskmine. Ent paraku on just viimastel aastatel toredad eurohooajad lühikeseks jäänud. Ei jõua õiget mekki veel suhu saadagi, kui juba ongi otsas. Ja euro tulekust, mis paljusid poliitikuid ja rahabosse vaimustab, pole siin kopika eestki abi.
Pidanuksime ju meiegi Besiktase kombel CL'i (Tsempionide Liiga) kvalifikatsiooni mängida saama. Sealt tulnuks kolm kõva kohtumist. Ootamatul hakati aga Euroopa peakorterist jonni ajama, et Mesikäpp ei kõlba – ehitage aga uus spordihall, siis vaatame seda asja edasi. Suvel tundus see nahaalse ülbitsemisena Euroopa väikeriigi pisilinna arvel. Ent kui isegi jõuka Shveitsi meistrilt Kadettenilt võeti kodusaalis mängude pidamise õigus, siis väga enam ei imestagi.
Serviti uhkeim eurohooaeg jääb aastaisse 2006/2007, mil jõuti EHF Cup sarjas kogunisti 1/8-finaali hispaanlaste Bidasoa Iruni vastu, olles eelnevalt nuhelnud bulgaarlasi, norralasi ja poolakaid.
2007/2008 alustati samuti 2.ringist nagu tänavugi. Hakatuseks võideti austerlaste AON Fivers, kuid järgmises voorus komistati tugeva Volgogradi Kaustiku otsa. 2008/2009 ning 2009/2010 alustati CL kvalifikatsioonist (siis alagruppe polnud ja kohtuma pidi ühe võistkonnaga). Edasi ei saadud ei Skopje Vardar PRO ega ka A.S.E. Doukase vastu. 08/09 jõuti siiski lõpuks EHF 3. ringi, olles teises jagu saadud hollandlaste KRAS Volendamist.
Kuidas on tänavu läinud meie vanadel tuttavatel ?
Aon Fivers (AUT) langes samuti, jäädes napilt 52:53 alla serblaste RK Metaloplastikale
Seevastu KRAS Volendam läks edasi, alistades Maccabi Rishon Le Zioni (ISR) 60:58
FC Porto/Vitalisel (eelmise aasta jõuluturniiril Serviti finaalivastasel) polnud probleeme Energia Lignitul Pandurii'ga (ROU) 56:44.
HC Meshkov Brest kaotas HC Metalurgile (MKD) 51:55
“Eriti kurvaks teeb see, et türklased olid täiesti võidetavad ja paljud teised meie tasemega jätkavad”.
Sedasi mõtleb Kalmer Musting ja mõtlevad ilmselt paljud. Sest kui hakata võrdlema, kuidas läheb CL's St Peterburgi HC'l (kellega augustis mängisime kolm võrdset mängu), siis läheb päris hästi. Üks võit on käes ja küllap tuleb ka lisa. Või seesama Besiktas – tol Austrias peetud kvalifikatsiooniturniiril mängiti sisuliselt kõigi kolme vastasega võrdselt (Bregenz Austriast ja Drammen Norrast pääsesid nüüd teisest EHF ringist edasi, Tatran Presov mängib Meistrite liigat (tõsi küll, on seni kõik mängud kaotanud)).
Ja mis eriliselt tugev see Türgi meister siis oli. Paljud pealtvaatajad Põlvas olid lausa pettunud, mõni kippus koguni Viljandiga võrdlema. See on nüüd küll ilmne liialdus, aga fakt on see, et Serviti pidanuks need tõmmud ja karvased mehed kotti ajama.
See pühvel Ramazan (nr. 53) tekitas enim peavalu Istanbulis, visates tervelt 16 väravat. Põlvas tal mõistagi nii laiata ei lastud ja oldi hoolega metsalist talitsemas. Aga varitses kurivaim siingi omad hetked ära ja kui ikka viskele pääses, siis lajatas hirmsa hooga. Korra sai Janis Selgele nii pihta, et noormees oli tükk aega oimetult selili maas.
Staazhikate türklaste peamine relv on kaitse ja kaks tublit kollkiprit. Siin ta nüüd hüppab karistusviset tõrjuma. Konkreetselt seda küll peatada ei õnnestu, ent suure hulga põlvakate katseid nurjasid puurivahid kahe peale ära küll.
“Kümme päeva iga trenni lõpus harjutasime “seitsmeid”. Polnud viset, mis sisse ei läinud. Mängus aga ei saa ega saa. Karistusvisked on kindlasti üks oluline moment, miks seeriast kaotajatena lahkusime,” nuriseb Musting. Nii see on, sest esiteks jääb väärt punkt saamata. Veelgi hullem on aga see, et iga taoline tõrje tõstab vastaste enesekindlust ja hävitab omakorda meie oma. Paljud nägid oma silmaga, mismoodi meie meestel näpud pehmeks muutusid ja pall enam käes ei tahtnud püsida.
Ülesvõte on tehtud Türgi saunast Serviti visiidil Istanbuli. Keegi meeskonna toetajatest on kenasti vahukuhila alla maetud ja napis seelikus näitsik hoolitseb ta eest meeldivalt. Türgi saunas valitsebki rahu ja tasakaalukus. Ka Besiktase mängu põhilisi iseloomujooni oli just rahu ja aeglane kulgemini. Miskipärast tükkis Serviti sellega ka Põlva mängu esimesel poolajal kaasa minema. No kus sa kummutite vahelt viskele pääsed, jumal hoia !! Kui ikka eest ära ei jookse, pole lootustki. Esialgu visaksid vaid Henri Sillaste ja Andriy Ternovy. Venelane Ayzatullov isegi ei üritanud, kuigi paar ähvardavat liigutust tegi. Maksim Butenko oleks kasvõi pea ees need pühvlid uppi jooksnud, tema juba peljanud poleks.
Esimesed kolm Põlva väravatest viskaski laupäeval Henri Sillaste. Siis said türklased aru, et selle marakratiga tuleb midagi ette võtta. Enam ta heale viskele ei pääsenud ja siis tuli vabasid positsioone otsida peamiselt Ternovy'l.
Kahe mängu peale kokku tegi ukrainlane 22 tabavat viset. Natuke praaki ka, ent kui teda poleks, kust need väravad siis üldse tuleksid ?
“Meile said saatuslikuks halvad karistusvisked ja Mario Karuse puudumine,” kommenteeris toimunut Kaupo Kolsar. Tõepoolest, võib ilmselt kihla vedada, et rahulikult palli solgutanud türklastelt oleks käbe Karuse nii mõnegi söödu vahelt ära napsanud ja sealt oleks ka kiirrünnakuid sündinud. Üksjagu pikk rida “olekseid” ei maksa aga suurt midagi. Natuke analüüsimise rõõmu pakub.
Koduleht tunnustab vägagi Janis Selge teise poolaja mängu. Mees tegi 7-meetri joonel sajaprotsendilise töö (3/3) ning lisas mänguolukordadest teist samapalju. Ei ole nali minna kriitilises situatsioonis seitsmekaid viskama, liiatigi kui teised enne on ebaõnnestunud.
Nüüd jätkub hooaeg koduste võistluste ja Balti liigaga. Kaks viimatimainitud mängu ongi nädala lõpul ees ootamas. Võõrsil Kehraga (15.10) ja päev hiljem Soomes Riihimäega. Kehra on muuseas seni ainuke puhaste paberitega meeskond Balti liigas ning huvi pakub mäng selleski mõttes, et tänavu pole kaks kodust kangeimat konkurenti omavahel mänginudki.
Seega pole enam aega eurosarjast pudenemist kahjatseda. Mõistagi oleks tore, kui ka näiteks EHF Cup'il toimiksid alagrupid ja süsteem “üks mäng võõrsil, teine kodus”. Jääks juhuslikkuse faktorile vähem ruumi, saaks publik lusti ning võistkond ise tublisid mänge.
