Jüri Lepp on sõnapidaja mees. Lubas, et tuleb Põlvasse nooremate meestega ja nii ka oli. Kehras mängitakse käsipalli juba 1961 aastast saati ning kuna tänavu on vähemalt meistrisarjas õige hästi läinud, otsustati juba toona tiimi kuulunud preemiaks koju jätta. Nõnda said mänguaega noored, väikeste kogemustega mängumehed nagu Indrek Lillsoo, Jaan Kauge, Olev Eensalu, Roman Glinkin ja Marius Aleksejev. Aga ka Janar Mägi, Martin Johannson ning Eduard Makejev. See jääb küll arusaamatuks, miks Lepp kallist bensiiniraha Priit Pajuse vedamise peale kulutab. Kehra linn võiks kaaluda Pajuse ajalooliseks mälestusmärgiks kuulutamise plaani. Teeneid on juba kuhjaga. Praegu aga mees mängida enam ei jaksa; seisab nagu puuslik platsi keskel ja vahib Butenkoga tõtt. Selline mulje jääb, et pole ehtsat slaavlast eluilmas näinud. Jumala eest.
Ja Maksim siis kah – täitsa nagu halvatud. Tegelikult on karta, et ükskõik, kes niiviisi Pajusega saalis silm-silma vastu satuks, ehmataks end kangeks. Ei oska ju arvata, mida mees tahab või mis mõtted peas keerlevad; parem äkilisi liigutusi mitte teha.
Serviti küll omale ainult noortega läbiajamise luksust lubada ei saanud. Esimesel poolajal tuli väravasuule asuda ka vanameister Denis Lõokesel. Aleksejev Kehra väravas tundus erakordselt tujutu. Kas trehvas lihtsalt paha päev või mõtles mees, kuidas hea sõber Marius Lepp Shveitsi liiga võistkonnas mängides juba EHF veerandfinaalis ägedaid mänge saab. Mine tea, äkki sai ülemäära kergemeelselt bosside juttu uskuma jäädud, et suvel Türgi teise liigaga liitumine on parem plaan kui juusturiigis kohemaid kollkiperdama asuda.
Igatahes polnud Ljubtsenkol ja kompaniil suur probleem vastaste värav palle täis loopida. Sergei oli tõesti väge täis ja see teeb ikka tõsiselt headmeelt, et Servitil on nüüd pikk mees, kes võib visata nii palju väravaid kui ise tahab. Kes teda takistada saabki – kui veel hüpata ka viitsib, siis ju keegi lihtsalt ei ulatu. Peaasi, et sihik õigel päeval paigas oleks. Kaitses peab Kehrat aga joonel hoolikamalt passima, teise poolaja tabamused tulid aina ühe skeemi järgi – Johannson või Kauge, isegi Pajuse jäid järjepannu Eston Varuskiga üks-ühe vastu arveid klaarima.
Serviti juhtis terve mängu paraja eduga, vaid kord õnnestus Kehral vahe minimaalseks kärpida. Serviti poolel jätsid hea mulje Kristjan Muuga ning mängujuhi ametisse asunud Hardi Kuimets. Kui Mario Karuse ka ükskord vigastuspausilt naasma peaks, siis muutub olukord juba õige lootustandvaks. Kuigi turniiritabeli osas ühe võit ja teise kaotus suurt midagi ei muutnud, andis ta ometi tunnistust, et Kehrat on siiski võimalik võita. Mis sest, et liidervõistkond oli kohale tulnud ainult noortega, näha oli, et noored kuked Mägi ja Eensaluga eesotsas tahtnuks kaks punkti ikkagi koju viia.
25.02.09 Põlva Serviti – HC Kehra 38-31 (19-17)
Põlva Serviti: Sergei Liubtsenko 12, Kristjan Muuga 7, Siivo Sokk 5,
Maksim Butenko 4, Hardi Kuimets 3, Margo Piksööt 3, Tauri Volt 2,
Olari Paumets 1, Rasmus Käo 1.
HC Kehra: Martin Johannson 7, Janar Mägi 6, Roman Glinkin 5,
Olev Eensalu 5, Jaan Kauge 4, Priit Pajus 2, Eduard Makejev 1,
Kaupo Liiva 1.
